Tiina Tambaum: oodatud külalised, keda pole kuhugi panna

Tiina Tambaum. Foto: Erakogu

Hooldekodude asukate sugulased ja sõbrad on justkui televiisorid nurgas, kelle pilti ja häält töötajaskond tähelegi ei pane, kui igapäevased toimetamised vajavad tegemist, kirjutab TLÜ Eesti Demograafia Instituudi nooremteadur Tiina Tambaum.

Suvel oleme rohkem ratastel. Igas Eesti nurgas korraldatakse etendusi ja festivale, rahvast kutsutakse liikuma, vaatama ja olema. Satume paikadesse, kus viimati sai käidud põhikooli bussiekskursiooniga. Vahepealse kolmekümne aastaga on teed läinud paremaks, loodus puhtamaks... ja külad tühjemaks. Kui kunagi oli igas kauges asulas majandi osakonna kontor, siis nüüd on seal suure tõenäosusega hooldekodu.

Mis elu nendes ühiskodudes elatakse? Meediasse jõuavad vaid üksikud äärmuslikud õuduslood. Mulle pole silma jäänud uudiseid sellest, kuidas hooldekodu asukad tegid näituse või korraldasid karnevali. Sellistest ekstreemsustest kirjutatakse ainult välismaa bestsellerites. Meie hooldekodud on vaiksed ja rahulikud. Arvestades, et tegemist on inimeste kodudega, on need minu meelest liiga vaiksed ja rahulikud.

Olen tihedamalt olnud seotud hooldekoduga Raplamaal, kus elas kaksteist kuud minu onu. Hiljuti sattusin külla Põlvamaa hooldekodusse. Mõlemad kogemused olid äravahetamiseni sarnased. See deja vu pani mind mõtlema, et võib-olla on nii ka kolmandas, neljandas ja üheksakümnendas hooldekodus. Sotsiaalministeeriumi andmetel on Eestis 145 «institutsionaalset hooldusteenust pakkuvat asutust».

Need, kes pole kunagi ise hooldekodus käinud, võivad ette kujutada, et sealne eluolu on võrdlemisi samasugune kui haiglas. Inimese elu keskpunkt on tema voodi ja kapikene, tema maailma moodustavad naabrid ja televiisor.

Kui liikumine pole takistatud, saab päeva jooksul ette võtta ekspeditsioone tualetti ja söögituppa, kui liikuda ei saa, on inimene ka nendes seiklustes paikne.

Eestis ei minda hooldekodusse lusti pärast, vaid ikka alles siis, kui pole võimalik ümbruskonda panustada isegi mitte iseenda eest hoolitsemisega. Seega sealsed Muhamedid enam mäe juures ei käi. Kuid vanasõnal on ka teine pool: kui Muhamed ei tulnud mäe juurde, siis tuli mägi Muhamedi juurde. Külalistest ja külastamisest ma rääkida tahtsingi.

Minu senine kogemus ütleb, et külalised pole hooldekodus oodatud. Täpsustan: elanikud ise ihkavad väga oma lähedasi, sõpru ja tuttavaid näha. Lausa nii väga, et naabervoodi külaline paneb kõrvaltvaatajal üksiolemise haledusest silmad vett jooksma. Oodatud ei ole sõbrad ja tuttavad «institutsionaalses» mõttes. Kui meile astub keegi koju sisse, siis me ei kutsu teda ju oma magamistuppa voodiäärele, seda enam, kui selles samas toas lamab teine pereliige. Hooldamiskallakuga kodus on see minu kogemusel aga igapäevane tava.

«Mäletad, kuidas me 70ndal kooli juures kaski istutasime? Neist üks murdus viimase tormiga ära,» arendab külaline vestlust. «Oi, kui kahju,» õhkab võõrustaja. «Ma näen neid kaski vahel unes. Siis ma oleksin nagu öö läbi kevades kõndinud. Kas see, mis ära murdus, oli see kõige lühem või? Kas nad istutasid midagi asemele ka juba?» Vastust ei tule, sest kaks meetrit eemal asuvad hooldajad naabervoodi naist parema külje pealt vasaku külje peale keerama. Protseduur on oluline, et inimene ennast paremini tunneks ja lamatisi ei tekiks. Aga külaline ei suuda tema jaoks ekstreemsest vaatepildist ennast lahti rebida ja vestlust jätkata.

Sugulased ja sõbrad hooldekodus on nagu televiisorid nurgas, kelle pilti ja häält töötajaskond tähelegi ei pane, kui igapäevased toimetamised vajavad tegemist. Kuna hooldusasutused asuvad tavapäraselt suurtest keskustest eemal – Tallinna linnas on neid kõigest seitse ja Tartus kaks –, siis on tulijaid tihtipeale terve autotäis. Kuskilt leitakse kiiresti toolid ja nendega ummistavad saabujad ära nii ruumikese sissepääsu kui ka kitsad voodivahed.

Muidugi on asutusi, mis pakuvad asukatele elamiseks omaette ruumi. Või kus on olemas eraldi külalistuba. Seejuures pole külalistuba sama ruum mis televiisori- või söögituba, vaid eraldi koht segamatuks jutupuhumiseks. Võimalik, et sinna sõidutatakse ka voodihaiged, ratastoolis liikujatest rääkimata. Võimalik, et mõnel pool on ostetud vähemalt sirmid, millega võõraste saabudes eraldada hooldusprotseduuri vajavad naabrid. Aga võimalik, et kõigele sellele pole siiski paljudes hooldekodudes mõeldud, sest voodikohtade järele kasvab nõudmine ja iga ruutmeeter hinnaline. Või on küll ruum olemas, aga sinna pääseb ainult omal jalal liikuja. Või pole suure koormusega töötajatel lihtsalt jõudu ega aega külastamise logistikat korraldada.

Nendes kaugetes kodudes elavad meie endised kolleegid, õpingukaaslased ja naabrid. On tunne, et kui inimene on juba viidud hooldekodusse, siis sulgub tema ümber justkui perering ning kunagised kamraadid ja tuttavad tunnevad kohatuna ennast sellesse privaatsfääri segada. Ma ei usu, et pere või hooldekodu asukad ise sellele arvamusele kaasa kiidavad.

Kuigi võib olla, et mõnel vanakesel on haigus mälu hõredaks hakkinud, on inimese hinge ja mõtteid vaja toita iga päev. Julgustan inimesi hooldekodudesse sisse astuma, kui Eesti kaunist ja kirevat suve nautides on rattad viinud kaugetesse paikadesse. Selle üleskutse taga on ka peidetud plaan. Kui külaliste vool kitsastes oludes märkimisväärselt kasvab, võib see äkki panna ka seinad liikuma.