Õnnetu lõpu oht püsis viimase mehe maapinnale jõudmiseni
Juhtkiri: päästetute maa
15. oktoober 2010, 00:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšiilist on saanud päästetud kaevurite maa. Ei Allende, Pinochet ega isegi metallid, mida kaevurid ses Lõuna-Ameerika riigis maapõuest välja toovad, pole enam esimesed märksõnad, mis inimestele Tšiilist kuuldes meelde tulevad.
Tšiili on näidanud ennast oma kodanikest hooliva tugeva ja toimiva riigina ning eristub sellega üsna kontrastselt sellest, mida maailma meedia on harjunud Lõuna-Ameerikast (aga ka Hiinast ja Aafrikast) vahendama.
Et juhtunust paremini aru saada, tuleb lahus vaadata tehnilisi asjaolusid ning seda, mismoodi 33 mehe maapõue sügavusse lõksu jäämise ja nende päästmise draama kogu maailma meedias lahti rulliti.
Kas Tšiili kaevandusõnnetus ja meeste päästmine oli erakordne sündmus? Tehniliselt võttes mitte. Kaevandusõnnetusi juhtub kahetsusväärselt sageli ja igal aastal hukkub neis tuhandeid inimesi. Tänapäeval eelkõige Hiinas, ent mitte ainult.
Ka lõksu jäänud kaevurite päästmine pole iseenesest esmakordne sündmus. Päästmisel kasutatud tehnilised võttedki olid tavapärased. Erandiks see, et õnnetuse ja päästmise vahele jäänud 69 päeva on tõepoolest pikk aeg.
Järgmise teema juurde liikudes võiks küüniliselt (ja retooriliselt) küsida: kas hilisem päästmine oleks veelgi «parem uudis»? Loomulikult oli suhteliselt pikk aeg tähtis, ent siiski vaid üks tegureist, miks päästeoperatsioon nii võimsalt maailma meediasse ja küllap ka inimeste südameisse jõudis.
Esimesed uudised õnnetusest ei pälvinud tavapärasest suuremat tähelepanu. Järgnes teade, et 33 kaevurit olid ellu jäänud, seejärel päästeplaani kirjeldus ja lubadus tuua mehed jõuluks maa alt koju.
Draama elemendid olid olemas, ent õnneliku lõpuga lugu pidi sellest alles saama. Kusjuures õnnetu lõpu oht püsis viimase mehe maapinnale jõudmiseni, nagu köitvale draamale kohane. Aga see oli päris elu!
Kõiki asjaolusid alates šahtide puurimisest kuni lõksu jäänud meeste olemise ja eraeluni kirjeldati viisil, mida on võrreldud televisiooni nn tõsielusarjadega. Mängitud «tõsielu» kujutamise võtted jõudsid tõepoolest tõsielu näitamiseni.
Poliitikud andsid intervjuusid sündmuskohal, mitte pealinna saalides. President ja ta sõnu vahendavad ajakirjanikud olid rahvaga, kui soovite seda nii näha. Tundeil ja tunnetel mängimisel on selles loos olnud erakordne roll. Ent need on vaid udused piirjooned, mitte lõplikud vastused.
Võib arvata, et järgnevatel kuudel püüavad paljud nutikad inimesed leida vastust, miks just sellest inimlikust draamast sadade sarnaste hulgast sai suur lugu. Võib-olla koguni üht rahvast ja riiki kirjeldav (?) eepiline sündmus.