Jaanus Piirsalu

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Eelmisel nädalal asus teele leedulaste järjekordne «Siberi missioon». See teeb kadedaks. Ja on tekitanud mus juba pikka aega küsimuse: miks ei võeta Eestis selleks midagi ette – eriti kodumaa 100. sünnipäeva eel –, et kuidagigi hakata tähistama või vähemalt hooldama Stalini ajal jõuga külmale maale viidud Eesti kodanike haudu?

Jutud, et venelased ei lase ja nii edasi, ei ole leedulaste vaikset toimetamist vaadates veenvad. Nagu pole veenev ka jutt rahapuudusest, sest sellised asjad vajavad eelkõige pealehakkamist ja moraalselt toetust ning tähelepanu. Heade asjade jaoks ei saa iial raha otsa.

Leedulaste «Siberi missiooni» eesmärk on otsida Siberis ja Kasahstanis üles surnuaedu või hauakohti, kuhu on maetud Stalini-aegsete repressioonide ohvriks langenud Leedu kodanikke. Leitud hauad tehakse korda ja neile püstitatakse ristid.

Ettevõtmise taga on Leedu noorteühenduste liit. Nende otsimisrühmad on Leedu noorte seas metsikult populaarsed. Sel aastal kandideeris Tomski oblastisse suundunud otsingurühma 16 kohale koguni 800 noort!

2006. aastast alates on üles leitud, korda tehtud ja rististatud 110 leedulase hauad. Pealtnäha pole seda palju, aga minge proovige ise Siberi soodes ja metsades haudu otsida. Pealegi tuleb selleks läbi närida Venemaa bürokraatiast ja ehk ka võimude teatud vastutöötamisest.

Leedulaste sõnum on selge: me pole oma hukkunud esivanemaid unustanud. See on põhimõtteliselt nagu sõjaga: kuni pole leitud viimasegi sõduri haud, pole sõda lõppenud. Niikaua kuni pole lõppenud katsed otsida ja teha selgeks viimasegi Siberisse (ja mujale) viidud eestlase saatus, ei tohiks meie jaoks olla küüditamine ja muud Stalini repressioonid lõppenud. Me ei taha ju võrdluses leedulastega olla nagu NSV Liit / Venemaa võrdluses ameeriklastega oma sõdurite saatuse teadmisel. Ameeriklastel peaks Teises maailmasõjas teadmata saatusega sõdurite arv olema alla kümne, aga Venemaa ei tea senini umbes kahe miljoni oma sõduri saatust.

Siberi mulda jäänud eestlastest hukkunute arvuks on hinnatud ligi 25 000, neist suure osa hukkumis- või hukkamiskohad pole seni täpselt teada. Mälestuskive hukkunud eestlastele on Venemaal üksikuid.

Eestis on proovinud järjekindlalt hakata leedulastega samasugust asja ajama endine riigikogu liige Kuno Raude, kes taotles juba 2006. aasta lõpus valitsuselt mingitki toetust, et alustada Venemaal hukkunud eestlaste hauakohtade kindlakstegemist ja tähistamist.

Praegu ütleb Raude, et üheksa aasta jooksul pole ta leidnud raha isegi pilootprojektile, et Krasnojarski kraisse Verhne-Ussinski kalmistule panna mälestusmärk Lääne-Virumaalt 1949. aastal küüditatud 53 eestlasele (seal puhkab ka Raude vanaema).