/nginx/o/2014/11/26/3557189t1hc1c9.jpg)
/nginx/o/2014/11/26/3557189t1hc1c9.jpg)
Minu koolmeistrist isa jättis endast maha poolemeetrise kuhja aukirju, teeneteplaate ja medaleid. Ema tavatses ikka öelda, et ärge talle palka makske, süüa pole samuti tarvis, suruge ainult aeg-ajalt mõni aumärk rinda.
Tellijale
Vahur Kersna: nähtamatute hiiglaste õlul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See meenus, kui mind äsjasel ETV 60. sünnipäeva traali-vaalil paluti koos viie kolleegiga suruma oma käejälg vana telemaja ruudulise fuajee seinale kipsi. Olin mitu aastat sellisest aust kõrvale põigelnud, nüüd läksin kohale, tahtes üritusel vabaneda mind tükk aega vaevanud mõttest. Paraku oli publikul tolleks hetkeks juba tort hambus, vahuvein peas ning tähelepanu mujal – ma ei tabanud võimalust. Kui tohib, räägin siin ja nüüd.