Nelja aasta eest Norras toimunud massimõrva järel hakati Norra ühiskonnas Anders Behring Breivikut dehumaniseerima – eesmärgiga kaotada tema inimlikud väärtused ja olemus. Kuna avalikkuse jaoks jäi arusaamatuks, miks Breivik nõnda käitus, siis kõige lihtsam lahendus oli teda sildistada ja kategooriliselt hukka mõista, kirjutab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) juhataja Dmitri Burnašev.
«Ma arvan, et see oli viga. Ta oli üks meie seast. Väga sarnane minuga. Samahästi oleks igaühest meist võinud saada terrorist.» See oli üsna ootamatu avaldus 22. juulil 2011 aastal Norra Utøya saarel toimunud massimõrva üleelanud noormehe suust.
Juuni alguses Oslos toimunud äärmusliku ekstremismi teemalisel konverentsil rääkis nelja aasta taguses katastroofis ellu jäänud noormees koos sadade teiste üle maailma äärmuslaste kogukondadega kokku puutuvate praktikutega ekstremismi tekkimise põhjustest ja sellest, mida äärmusluse ärahoidmiseks, olukorra leevendamiseks teha saab.
Kuuldu pani mõtlema, kas Eestis on ekstremismi sünniks olemas algeid ja mida me selle ärahoidmiseks teha saaksime?
Ühelt poolt olid käsitletud teemad ja märksõnad karmid ning ka harjumatud kuulata – ekstremismil, terrorismil ja enesetapurünnakutel pole justkui meie ühiskonnaga mingit pistmist. Teiselt poolt viitasid praktikute pakutud lahendused samadele väljakutsetele, millega me tegeleme Eestis lõimumisteemadega seoses igapäevaselt – ühised jõupingutused, mille eesmärgiks on üksteisega paremini läbi saada, teineteist aktsepteerida, erinevustega arvestada, eelarvamustest ja stereotüüpidest vabaneda jne.
Äärmusliku ekstremisti vaatevinklist on ta kangelane, kes kehtestab õigluse ebaõiglases ühiskonnas. Selline arvamus ei saa tekkida ilma põhjuseta. Üldjuhul peab ta olema esmalt tajunud ebaõiglust enda või omasuguste suhtes. Nii mõneski mõttes on ekstremism sotsiaalse ebaõigluse tajumisest tekkinud vastureaktsioon.
Õiglusetusega võitlemisel tekkiv kangelase narratiiv on eriti ahvatlev noortele, kes oma vanusest tulenevalt otsivad teistest vanuserühmadest aktiivsemalt oma kohta ja rolli ühiskonnas. Siit ka seos lõimumistemaatikaga, mille tegevuste eesmärgiks on aidata inimestel tunda ennast ühiskonnas paremini, pakkudes võimalusi end soovitud alal realiseerida, olla ühiskonna kasulik ja vajalik liige, keda vajab riik ja kes huvitub ka ise oma kodukohast ning kaaskondlastest.
Edukas lõimumisprotsess aitab noortel paremini mõista meie ühiseid väärtusi, kasutada sotsiaalset hüppelauda ja suunata oma energiat ning tahet ühiskonna poolt aktsepteeritavatesse tegevustesse, vähendades sellega vajadust otsida kangelaseksolemist ekstremistliku iseloomuga ideoloogiatest. Riigi julgeoleku seisukohalt maandab õnnestunud lõimumispoliitika ühiskonnas äärmusliku käitumise tekke riske.
Inimesed, kes tunnevad ennast ebamugavalt või keda valitseb hirm, on teistest vastuvõtlikumad maailmavaadetele, mis pakuvad ilusat ja turvalist nägemust nn õiglasest, mugavast ja probleemideta maailmast. Mõistagi produtseerivad sellised ideoloogiad ka vaenlase kuju, kellest vabanedes saabub lubatud õnn ja heaolu.
Lõimumise kontekstis on oluline, et ühiskonnas laiemalt levivad ideed ja maailmavaated oleksid kaasahaaravad ja suunatud paremale tulevikule ega sisaldaks endas destruktiivseid aspekte. Sellele väljakutsele lahenduse leidmine on eriti oluline nüüd, kus «õiglust» pakkuvate äärmuslike ideoloogiate konkurents inimestes huvi äratamise ja kaasamise pärast kasvab agressiivselt.
Lõimumine ennetab ekstremismi
On riike, kus lõimumisteemad piirduvad inimeste või inimgruppide tõrjutuse ja destruktiivse käitumisega. Põhjuseks alkohol, uimastid ja muud enesehävitamise vormid.
Samas on ka riike, kus lõimumise lahendamata probleemid on kestnud piisavalt kaua. Just nendes riikides tunnevad inimesed end tõrjutuna ja otsivad väljapääsu äärmuslikest ideoloogiatest ning sellega kaasnevatest destruktiivsetest tegevustest. See on justkui hoiatav hääl, mis räägib võimalikust tulevikust ning selgitab, mida veel muuta annab.
Eestil positsioon ekstremismi ennetamisel on veel üsna hea, kuid me peame seda hoidma, kaitsma ning ennetustööga toetama. Me peame arvestama, et iga riivatud hing, maha tehtud, sildistatud ja alavääristatud isiksus meie endi seast võib oma pettumuses ühel hetkel pöörduda ekstremismi. Eesti avalikus kommunikatsioonis on viimasel ajal sildistamist ja vihaseid sõnavõtte selgelt liiga palju ning tundub, et me hästi ei taju, mis võib olla selle tagajärg.
Parim viis äärmusluses vallanduva katastroofi ennetamiseks on tegeleda lõimumise kui kõikehõlmava, järjepideva ja sisulise protsessiga, mis tagaks kõigi Eesti inimeste võrdse kaasatuse, heaolu, turvatunde. Kindlasti on ekslik arvata, et lõimumine konkreetselt mind ei puuduta, vaid on kellegi teise mure. Siis kui politsei kuriteopaigale jõuab on tegutsemiseks juba liiga hilja.
Ka Eesti riikliku lõimumispoliitika üheks eesmärgiks on ennetustöö ekstremismi ärahoidmiseks. Tänases maailmas juhtuvate situatsioonide valguses peavad ennetustegevused muutuma lõimumisvallas veelgi prioriteetsemaks.
