Juhtkiri: uued maksureeglid südasuvel arutamiseks

Maksud ja maksukontroll on hell teema alati, ent värskelt on valitsus oma maksumuudatusi usaldushääletusega läbi surudes muutnud Eesti ühiskonna neis küsimustes tavapärasest veel tundlikumaks. Sellele pinnale langeb teade maksuameti kontrolliõigusi laiendavast eelnõust.

Ühtpidi on hea teada, et ministeeriumid pole meil ka südasuvel puhkuseunne vajunud, vaid on täiesti võimelised uusi algatusi esitama. Teisalt küsigem, kas on ikka sünnis ja viisakas saata ettevõtlusorganisatsioonidele arvamuse avaldamiseks keerukaid ja potentsiaalselt kaugele ulatuvate mõjudega eelnõusid just sel ühel kuul aastast, mille kohta kõik teavad, et paljud neist, kelle elu uued reeglid otseselt mõjutama hakkavad, on parasjagu kibedasti ametis puhkamisega.

Küsimus pole ametnike ja poliitikute tööplaanis, vaid selles, et maksueelnõude arutamiseks peab ühiskonnal ja sealhulgas huvigruppidel olema piisavalt aega ja võimalusi. Küsimus on sisukas kaasamises. Kui eelnõuga välja tuleku aeg just nüüd, mitte näiteks paar nädalat hiljem pole juhuslik eksimine hea maitse vastu, vaid teadlik poliittehnoloogiline valik, et asjaosalisi survestada ja nendega manipuleerida, siis on seepärast pahandamine igati omal kohal.

Meenutagem õigluse huvides, et ühele pikki aastaid pahameelt tekitanud maksureeglite muutmise kombele seadis riigikogu sel aastal seaduse sõnaga piiri: «Maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele peab üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud.» See on sisuliselt lubadus, et piltlikult öeldes jõuluõhtul vastuvõetud uue maksuga enam järgmise aasta eelarve auke lappima ei hakata ja ei sunnita ettevõtjaid loetud nädalate jooksul näiteks oma kassasüsteeme ümber kujundama.

Maksud ja maksuameti kontroll on teema, mille juures on kerge populistlikku vahtu üles keerutada. Alati võib üldsõnaliselt väita, et tegu on järjekordse ettevõtjate ahistamisega, või siis vastu lajatada mustvalge jutuga sellest, millise õnne toob õuele range distsipliin. Tegelikkuses peidab saatan end enamasti detailides ja õnne tuleb otsida pigem optimaalse tasakaalu leidmises vabaduse ja õiglast maksukeskkonda tagava kontrolli vahel. Maksupetturite «vabadus petta» halvendab keskkonda ausate ettevõtjate jaoks, aga samamoodi halvendab keskkonda see, kui petiste jahtimine koormab ebamõistlikult kõiki ettevõtjaid.

Ükski huvigrupp ega ettevõtjate organisatsioon ei saa ega tohikski demokraatlikus ühiskonnas eeldada, et maksureegleid kehtestatakse täpselt nende diktaadi järgi, ent osapoolte lugupidav ja sisukas kaasamine on ometi ülioluline loomaks usaldust ettevõtluse ja riigivõimu vahel.