Tõnis Oja: pankur pisaraid ei usu

Tõnis Oja Foto: Liis Treimann

Suure kinnisvaramulli lõhkemisest on möödunud juba kuus-seitse aastat ning praeguseks on selgunud, et nii mõnigi toonane investeerimiskuningas oli alasti või koguni petis.

Inimesi, kes finantskriisi ajal kahju said, on erinevaid. On selliseid, kelle investeeringud on aastaid kestnud börsiralli järel taastunud, aga palju on ka neid, kelle raha on läinud jäädavalt ning lootus midagi tagasi saada on kaduvväike, et mitte öelda olematu.

Sellises olukorras on paratamatu, et nii mõnigi pöördub oma muredega ajakirjanduse poole lootuses midagigi tagasi saada või vähemalt omal ajal suuri lubadusi andnud pankurite tegevusele õiglane hinnang antaks.

Ehkki Armeenia kullakaevandustesse, Aserbaidžaani, Bulgaaria ja Rumeenia maatükkidesse ning muudesse «suurt tulu tõotavatesse» projektidesse oli võimalik investeerida vaid vähestel väljavalitutel, peamiselt rikastel ja väga rikastel, ei vähenda see kahju olemust. Ka jõukate inimeste raha on nende raha, mitte panga või investeerimisfondi raha ning inimestel on õigus küsida: kuhu mu raha jäi.

Investeerimine on tuleviku ennustamine ning seda ei suuda mitte keegi, ei pankur ega investor, ainult et pankuritel on rohkem informatsiooni ning professionaalidena neid usaldatakse. Toona olid ajad uljad ning terve mõistus oli kadunud nii paljudel tavainimestel kui ka spetsialistidel. Üksikud kainestavad arvamused kõlasid hüüdja häälena kõrbes. Mäletan, et nii mõnigi hoiatus, et tegemist on riskantse investeeringuga, tembeldati investeerimismajades, nii avalikult kui ka anonüümselt, ajakirjaniku rumaluseks, kes ei tea asjadest mitte midagi.

Nüüd räägivad needsamad investeerimisspetsialistid, et silmas tuleb pidada «nii toonast üldist majanduskonteksti kui ka turupraktikat» ning investeeringute väärtus on haihtunud turgude volatiilsuse tõttu.

Samas kui investeerimispankurid ja -spetsialistid investorite kaebusi eriti ei soovi kuulata, väites, et raha kaotamine oli paratamatu ning investorid võtsid oma riske ise, siis nüüd, kui tagajärgedest on kirjutamas ajakirjandus, sooviksid nad ise kellegi rinna najal pisarakese poetada, sest ajakirjandus teeb neile liiga. Kas ei hinnata piisavalt nende püüdlusi investeeringutest jäänud räbalaid päästa või on ajakirjandus nende õigusi rikkunud.

Härrased pankurid, kui soovite, et oma raha kaotanud inimesed teie toonastesse otsustesse veidigi inimlikumalt suhtuksid, olge ka ise inimlikud. See, et ajakirjandus teist aeg-ajalt jälle kirjutab, on paratamatu, sest tuulde on lennanud kümneid miljoneid eurosid inimeste raha. Advokaatide kaudu pidevalt toimetusi ähvardades võite küll saavutada, et ajakirjandus muutub veelgi täpsemaks, mis muidugi on väga hea, aga seda, et teist enam ei kirjutata, pole mõtet lootagi.