Tänase lehe arvamusküljel kirjutab Garri Raagmaa uuringust, mille järgi on õnnelikumad väikelinnades elavad inimesed. Ehkki suurlinnades on palgad paremad, on väiksemates paikades inimesed oma eluga enam rahul. Seda muidugi juhul, kui neil on olemas ka muud õnnelikuks eluks vajalikud tingimused – pere ja sõbrad, töö ja sissetulek. Seega, näitas uuring, suurlinnades teenitava sissetuleku suurus ei kaalu üles nõrgemaid sotsiaalseid sidemeid, mis suurlinnasid iseloomustavad.
Juhtkiri: tagasi väikelinna, uuesti õnnelikuks
20. juuli 2015, 10:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistika Euroopa kohta näib seda kinnitavat, sest enam kui pooled linnades elavatest inimestest on valinud elukohaks just väiksemad, alla 50 000 elanikuga linnad.
Kuid milline on olukord Eestis? Pea kaks kolmandikku elanikest elab väljaspool Tallinna, kuid kas nad on õnnelikumad või mitte, selle kohta meil teavet ei ole. Tõsi, seda saab kaudselt hinnata rände järgi. Kui kõrvutada 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse ajal saadud andmeid, siis selgub, et Eestis on 19 omavalitsust, kus rahvaarv kiirenevalt kasvab, ja 142 omavalitsusüksust, kus see kiirenevalt kahaneb. Need paigad, kuhu inimesi aina lisandub, jäävad peamiselt Tallinna, Tartu ja Pärnu lähedale.
Põhjuseid, miks Eesti siserände pilt just selline on, püüdis välja selgitada läinud aasta lõpus siseministeeriumi tellimusel valminud uuring. Sealt selgub, et põhjuseid on peamiselt kolm: kõige sagedamini on elukohavahetus seotud tööga (31 protsendi inimeste puhul) – kas leitakse mujal parem või erialane töö, või vahetab töökohta abikaasa või elukaaslane, või kolitaks lootuses, et tööpuudusest mujal lahti saab. Teine oluline põhjus on isiklik või perekondlik (28 protsenti vastanutest tõid välja just selle) – kolitakse seetõttu, et abiellutakse või leitakse elukaaslane, või vajab pereliige hoolitsust. Ja kolmas põhjus on seotud eluasemega – vajadus suurema (või hoopis väiksema) elupaiga järele või soodsama elamispinna järele mõjustas teise piirkonda kolima 22 protsenti vastanutest.
Kui isiklikel põhjustel mujale kolimine kõrvale jätta – see ei saagi olla kellegi teise kui inimeste endi asi, – siis jääb kaks peamist põhjust, mis inimesi elupaika muutma sunnivad: töö ja eluase. Kui soovida muuta õnnelikumaks elupaigaks ka teisi piirkondi peale nende, mille elanikkond kiirenevalt kasvab, tuleb tähelepanu pöörata just neile teguritele.
Garri Raagmaa märgib arvamusloos, et õnneks on nüüd juba ka aru saadud, et töökohad on esmane tingimus, mis peab täidetud olema. Edasi aga, leiab ta, tuleks kutsuda tagasi suurlinna läinud omakandi inimesed. Selleks omakorda on vaja aga kohalikke võrgustikke, mille abil leida lahendused esmastele olmega seotud küsimustele – kust leida eluase, milliseid töökohti on saadaval, kuidas saada lapsele koht lasteaeda või kooli. Ja pakub välja, et omavalitsused võiks seljad kokku panna ning luua «Maale elama»-tüüpi tugiskeemid, mis aitaks naasmise peale mõtlevatel omakandimeestel-naistel olmeküsimustele lahendused leida ja oma elu taas sisse seada.
Ja see on üks väärt mõte, kas pole.