Raul Kalev: regionaalpoliitika on vaid uusmaakate mure?

Raul Kalev Foto: Raivo Tiikmaa

Just ajude väljavool maalt on tänase regionaalse väljasuremise põhipõhjus, ometi ei ole teada ühtki riiklikku programmi või meedet, mis ajusid maale tagasi meelitaks, kirjutab kolumnist Raul Kalev oma Postimees.ee arvamusloos.

Otsisin endale maakodu. Uurisin võimaluste kohta kohalikust vallast. Mulle tehti viisakalt selgeks, et nemad võõraid valda ei taha ja seega ei oska aidata infoga, mida ja kust saaks osta-rentida. Minuski tekkis tõrge – kui ei taha, pole ka vaja.

Üks tuttav ostis maja ühes teises vallas, kuulutuse peale. Tahtis hakata maakaks ja linnas kokkuaetud rahad sinna kühveldada. Kuid vald keeldus sisse kirjutamast, tee või tina või mine kohtusse.

Seljataga teati selgitada, et mees oli valest parteist, vald aga väike ja vastasparteide liikmetele ei taheta sissekirjutust kinkida. See lööks poliitilised kaardid sassi.

Tule taevas appi, oleks tahtnud ühe suurmehe eeskujul karjuda.

Aga rahunesin ja hakkasin mõtlema. Et kellele ikkagi tegelikult see paljuräägitud reginaalpoliitika korda läheb?

Saan aru, et sedavõrd naiivne küsimus võib jätta must otu mulje, sest meile kõigile peaks olema selge, et elu regioonides on nii riigi, omavalitsuste, tööandjate kui eraisikute huvides. Stopp.

Jah, kindlasti ongi see kõigi ülalmainitute huvides, kuid kes ja kas on piisavalt motiveeritud oma huvide nimel ka raha ja aega kulutama?

Hiljuti kuulsin üht kentsakat lugu ühe Eesti kaugtöökeskuse käivitamisel ühes Tallinna lähivallas.

Need on keskused, mis püüavad tekitada hea kvaliteediga tehniliselt täiuslikke tööruume ja -kompetentsi erinevates maapiirkondades, et meelitada inimesi lähemalt ja kaugemalt tegelema internetiülese tööga ja tuua sedamoodi piirkonda juurde ajusid ja töökäsi.

Juhtus aga nii, et kohalik vallavalitsus keskuse toetamiseks raha ei leidnud, kohe kuidagi polnud võimalik.

Küll aga pakkus valla juht võimalust osta keskusesse tema erafirmalt küttesüsteemi. Tõsi, süsteemi keskusel just väga vaja polnud, aga et sellega kaasnes lubadus avada ka muud valla rahakraanid, tehtigi kaupa.

Niisiis lasti pump paigaldada ja jäädi ootama ka teiste abipakketide avanemist. Esialgu alles oodatakse!

Loo moraal on lühike – vallale polnud töökohtade tekitamist vaja, nende loomiseks puudus lihtsalt motivatsioon. Kuid väike sahker-mahker pani raua kiiresti sulama. Huvitav, kui paljudes Eesti valdades võiks asjad käia samamoodi?

Paljuräägitud regionaalpoliitika all mõistavad riik ja poliitikud minu arvates endiselt peamiselt põllumajandust. Saamata aru, et mujal riikides elavad maal ka mittepõllumehed.

Elavad müügiinimesed, arvutispetsialisid, juristid, disainerid, kaupmehed. Just ajude väljavool maalt on tänase regionaalse väljasuremise põhipõhjus, ometigi ei tea ma ühtki riiklikku programmi või meedet, mis ajusid maale tagasi meelitaks.

Kui aga pole ajusid, siis pole ka neid, kes tööd organiseeriks. Pole ime, et pragulised töömehekäed siis tööriista asemel pudeli järgi sirutuvad.

Kuidagi tobe oleks küsida, kas riik on ikka piisavalt motiveeritud töökohtade loomise toetamisest maal, sest eeldan, et see peaks olema riigijuhtide esmaseid tööülesandeid.

Ilmselt loodab valitsus, et küll turg ennast ise reguleerib. Loodetakse, et tööandja suudab imet ja loob töökohad kasvõi sohu.

Kuid unustatakse, et ka tööandjal pole selleks omakorda motivatsiooni, sest alati on lihtsam alustada seal, kus on olemas ajud, vilunud töökäed, toimiv infrastruktuur.

Sohu ehitamine tõstab toodangu omahinda ja seda saaks kompenseerida vaid maksusoodustused vms.

Suheldes mitmete omavalitsustegega tööalaselt, olen kuulnud, kuidas «päris ausalt» öeldes pole nad huvitatud ei üksikutest töökohtadest ega turistidest. Liiga palju muret ja vähe villa.

Kõige parem vallaelanik on see, kes on sisse kirjutatud vallas ja kelle palgast või pensonist tilgub tänuväärne hulk sente valla kontole. Kuid parem oleks, kui see inimene ise mitte vallas, vaid linnas elaks. Esiteks teeniks ta seal rohkem, teiseks ei kaasneks temaga kohustusi.

Olles aru saanud, et reginaalpoliitikast huvitunuid on palju, kuid selle nimel ohvrite toomiseks napib motivatsiooni vähemasti samapaljudel, ei taha ma siiski arvata, et inimeste maale meelitamiseks poleks olemas võimalusi. Kindlasti on.

Üheks võimaluseks on needsamad kaugtöökeskused, mida täna Eestis juba kümmekond tegutseb. Kaasates seni unaruses oleva potentsiaali, on keskused suutnud väikestviisi käivitada erinevaid teenuseid, mida distantsilt töötades ettevõtetele ja omavalitsustelegi müüa.

See kõik on veel väga habras, kuid mis peamine: eestlane on paljuski ikka maainimene ja kui vähegi võimalik, jätaks ta pealinna kolimata ega sõidaks iga päev maha sadu kilomeetreid bensiini.

Leiduks vaid tööandajaid, kes paindlikku töökorraldust pooldaks ja tööl viibimist töö tegemise suhtes üle ei tähtsustaks.

Möönan lõpetuseks, et kõige motiveeritumad isikud regionaalpoliitika teostamisel paistavadki olevat täisjõus ja hea haridusega ettevõtlikud eestimaalased, kellele linnakära ei passi ja keda üha enam linnulaulu ja metsakohina poole tõmbab.

Ja vähemasti seni tundub, et nemad, need uusmaakad, vist üksi seda reginaalpoliitikat ajavadki. Kas-või läbi ussi...