N, 6.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kadri Seeder: keda huvitab tegelikult maainimese käekäik?

Kadri Seeder
, Eesti Kaugtöö Ühingu eestvedaja
Kadri Seeder: keda huvitab tegelikult maainimese käekäik?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadri Seeder
Kadri Seeder Foto: Erakogu

Suur osa omavalitsusi on huvitatud kohapeal registreeritud magajatest, kes võimalikult vähe teenuseid tarbivad ja vähe sõna võtavad, kirjutab Eesti Kaugtöö Ühingu eestvedaja Kadri Seeder oma Postimees.ee arvamusloos. Ta leiab, et tark vald soodustab noorte õppimist teistes piirkondades ning pakub tuge tagasitulijatele.

Keda huvitab tegelikult maainimese käekäik? Võib-olla on selline küsimuse püstitamine ajal, kui parteid asuvad ilmselt veelgi tulisemalt võitlema ripakile jäänud maameeste häälte eest, kohatu.

Peame ennast põliseks maarahvaks ja keegi ei kujutaks ette, et maalt kaovad tädi Maalid ning maanteelt kõrvalteele pöörates leiame end mahajäetud tühermaalt.

Kõik kanname me mõtetes maaelu pastoraali, kuid paraku ei ole palju neid, kes oleks motiveeritud ja tahaksid reaalselt selle teostumise heaks midagi teha.

Oleme Kaugtöö Ühingu eestvedajatega käinud vaatamas piirkondade arenguks tehtavaid jõupingutusi Hollandis, Šotimaal ja Hispaanias.

Mitte kusagil ei ole olnud küsimuseks, miks kohalikud omavalitsused tegelevad ettevõtete piirkonda meelitamisega, tööjõu ja hariduse edendamisega, kaugtöö võimaluste loomisega, sh kiire lairiba Interneti ühenduse loomise ja vastava infrastruktuuri arendamisega.

Kohalikud omavalitsused on selgelt huvitatud ja motiveeritud piirkonda arendama – nad peavad seda oma missiooniks.

Huvitutakse vaid magajatest

Eestis on selles osas pilt kirju. Kaugtöökeskuste võrgustiku käivitamise algusfaasis, olles suhelnud vaid paari aktiivse omavalitsuse esindajaga, arvasin, et see ongi normaalne, et kohalik omavalitsus muretseb oma piirkonna tööhõive ja ettevõtluse arengu pärast.

Nüüdseks olen ma aru saanud, et need KOVid on olnud tõelised pioneerid ja mina naiivitar. Küüniliselt öeldes on suur osa omavalitsusi huvitatud pigem kohapeal registreeritud magajatest, kes võimalikult vähe teenuseid tarbivad ja vähe sõna võtavad.

Ausalt öeldes ei saa KOVidele ka midagi ette heita, sest kui järjekorras on 100 last lasteaeda, eelarves aga raha juurdeehituseks ei ole, siis ilmselt uut viie-lapselist perekonda just ei tervitata.

Tõmbekeskustes on kõrgemad palgad, seega ongi hea, kui inimesed seal töötavad. Ja mis kasu saab KOV, kui mõni ettevõte juurde tekib?

Seepärast tundub kohalike omavalitsuste hala, et noored maalt ära lähevad, sageli pigem silmakirjaliku lobana, kui tõsise probleemipüstitusena.

Kuidas meelitada tagasi?

Noored peavadki maalt ära käima – seda nii maapiirkonna kui Eesti mõistes. Mujal õppimine ja töötamine aitab laiendada silmaringi, kasvatab suhtlusringi. Küsimus on, kuidas sidustada inimesed piirkonnaga nii, et nad sooviksid tagasi tulla, ja millist keskkonda selleks kujundada.

Targa kohaliku omavalitsuse roll oleks pigem soodustada noorte õppimist teistes piirkondades ning pakkuda tuge tagasitulijatele.

Masenduse süvendamiseks pean välja ütlema veel ühe asja. See on korruptsioon. Nüüd, olles elanud päriselt maal pisut üle aasta, suheldes teiste suurlinnadest lahkunud maaelu-aktivistidega, hakkan ma alles aru saama, kuidas maal asjad tegelikult käivad.

Kohati tundub mulle, et ma ei ela Eestis, vaid mõnes Väike-Aasia klannide põhises ühiskonnas. Tundma peab õigeid inimesi, hankima peab õigetelt ettevõtetelt ja siis asjad liiguvad.

Võib-olla on samamoodi ka linnas, aga sel juhul varjatult. Võib-olla Eesti ongi klanniühiskond, aga ma ei ole kindel, kas see pikas perspektiivis meie heaolule ja regioonide arengule kaasa aitab.

Aga elukeskkond?

Suletud ja sageli väikesele lühiajalisele kasule suunatud intriigiderohke maapiirkonna kogukond ei meelita kuidagi suurlinna kogemusega noori tagasi.

Peaksime aru saama, et maapiirkonnad ei ole ainult põllumajanduslikuks tootmiseks või turistidele näitamiseks.

Tõmbekeskustest väljapoole jäävate alade järjest kasvav väärtus on elukeskkonnanas, mis koosneb väga mitmest aspektist. Küsimus on, kas me tahame sellele protsessile kaasa aidata või pigem seda takistada.

Sotsialismi aja võrdsusest sirgunuina on meil raske tunnistada, et hästi teenivad linnakärast väsinud profid, kes samastavad ennast piirkonnaga, võivad kümnetes kordades rohkem elukeskkonna arengule kaasa aidata kui nii mõnigi sotsiaaltoetuste peal elav põliselanik.

Tõsi, nad lõhuvad ka välja kujunenud suhetevõrgustikke, tahavad asju teistmoodi teha ja on üldse tülikad.

Aga just sellistele tegelastele rajame me kaugtöökeskuste võrgustikku. Huvilisi tuleb järjest juurde.

Tavaline motivatsioonikiri, mis ma pea iga nädal oma postkasti uue liituda soovija käest saan, algab sõnadega «olen see ja see, läinud tagasi oma sünnikohta ja tahaksin selle arengusse panustada, näen, et kaugtöökeskus võiks olla vahend, mis aitaks tööd ja töökohti piirkonda tuua».

Ma olen veendunud, et eestlane oma loomult on maarahvas ja just haja-asustus koos oma privaatsuse ja samas tugeva küla kogukonnaga on meie loomusele kõige omasem.

Kadunud pojad ja uued tulijad

Maapiirkondades teevad elu võimalikuks, huvitavaks ja mõnusaks inimesed – on nad siis põlised maaelanikud või uued tulijad.

IKT areng teeb meile võimalikuks teha kõrge lisandväärtusega tööd kus iganes me oleme. Kasutagem siis meile antud võimalusi – hea tahte ja maamehe terve mõistusega annab ka ise üsna palju ära teha.

Läheme tagasi alguse juurde – keda huvitab tegelikult maainimese käekäik? Tänasel päeval peame me ilmselt alustuseks küsima, kes see maainimene üldse on.

Nii nagu linnaski, hakkab ka maal moodustuma uusi valijagruppe, kelle väärtused võivad olla erinevad nii traditsioonilistest maainimeste omadest kui ka linnainimeste omadest.

Mulle tundub, et just «uued maainimesed», kes on küll sageli ka «tagasi tulnud kadunud pojad», on need, keda maainimese käekäik tegelikult huvitab.

Põhjus on ka lihtne – nad on maaelu kvaliteedist otseselt huvitatud, mitte häälte või võimu pärast, vaid oma elu-olu pärast.

Märksõnad
Tagasi üles