Wimberg: kuidas taldrik kutsus välja mureliku ema

Wimberg Foto: Pm

Kirjanik Wimberg kirjutab, et lastesaated ja lastekirjandus ei saa olla roosa udu, kus räägitakse ainult «helgetest» asjadest.

Teisipäevases Postimehes (12.10) on avaldatud õpetaja Averonika Beekmanni pikk murekiri. Selle autor leiab, et ETV lastesaade «Saame kokku Tomi juures» on mandunud või vähemalt moraali vastu eksinud, kuna ühes osas mainiti õlut ja teises kujutati taldrikukeerutamist, s.o vaimude väljakutsumist, koos vaimu väljailmumisega. Kuna olen mõlema osa stsenaariumi autor, loen oma kohuseks paar sõna vastu öelda. Kõnelen iseenda, mitte ETV või võttegrupi nimel.

Viieaastase poja ema leiab, et olen käitunud mittelastepäraselt, jätnud tema poja lapsepõlve pleki, löönud hinge haavad. Ma ei saa sellega nõustuda. Olen Eesti Televisioonile tõlkinud või kirjutanud lastesaateid viimased kümme aastat.

Olen tõlkinud «Tweenie-põngerjaid», kirjutanud stsenaariumi peale sarja «Saame kokku Tomi juures» veel sarjale «Buratino tegutseb jälle». Olen lisaks teletööle ka paganama hea lastekirjanik, ütlen liigse tagasihoidlikkuseta. Olen esinenud aastate jooksul kokku tuhandete laste ees, küll lasteaedades, küll koolides, küll Eestis, küll Brüsselis või Helsingis.

Olen ka ise lapsevanem, kuueaastase poja isa, ja kohe teisegi poja isa. Ma tean hästi, milline on laste vaimne sisemus ja milline peab olema neile suunatud saade või kirjandusteos. Pealegi, saade sünnib meeskonnatööna. Kui käsikirja ongi midagi sobimatut sattunud, lihvib selle välja produtsent, režissöör või näitleja, kes kõik on hinge ja vastutustundega asja juures.

Alustame algusest. «Kas saate tegijad ikka teadvustavad oma sihtrühma?» küsib Beekmann. Vastan, et saate tegijad teadvustavad väga hästi oma sihtrühma. Selleks on tõesti eelkõige lasteaiaealised kuni 5.–6. klassi õpilased. Tomi tegelaskuju sai tänavu kevadel 14-aastaseks.

See tähendab, et saateaega ei saa täita pallide peale kilkamise või notsupildi joonistamisega, vaid kõik tegevused tuleb läbi mängida lähtuvalt Tomi vanusest. Muidu on tulemuseks laheda Tomi asemel vaimuhaige, arengupeetusega Tom.

Peategelase vanus on 14 aastat. (Anni tegelaskuju on Tomist kaks aastat vanem, seega 16-aastane.) Järeldus: saates on, vähemalt formaalselt, esikohal 14-aastaste elu ja maailm.

Sellest peavad loogiliselt ja loomulikult välja kasvama ka lasteaiaealistele huvipakkuvad tegevused. Muidu, kordan, oleks meil peaosas vaimuhaige 14-aastane poiss, füsioloogiline keskteismeline, kes millegipärast tunneb huvi viieaastaseid vaimustava vastu.

Miks ei ole peaosas siis mõnda nooremat tegelast, võib nüüd küsida. Või mõnda toredat tädirutti, kes mudilastega kommidest laulaks? Aga võtame arvesse, et saade ei ole mõeldud ainult lasteaialastele, vaid ka vanematele. Ja õpetus võiks käia samm eespool õppijast.

Igasugu tädisid on lapse elu tänapäeval niigi täis, alustades lasteaiast ja jätkates kooliga, nende ülevõimust pole pääsu isegi ülikoolis. Tom peaks kehastama väikelapse suurt venda, kes teeb vahel lausa suurte asju, aga kelle tegutsemist on ka väiksemal huvitav ja hariv jälgida.

Ja nüüd tekib minul küsimus, kas Beekmann on kokku puutunud mõne 14-aastase poisiga. Vist ei ole. Kuidas muidu suudaks ta kirja panna naiivse lause: «Lastesaate tegijad võiksid lähtuda mõttest, et nende sihtrühm ei tea üldse, mis on õlu, see tähendab, et kasutama peaks teistsuguseid näiteid. Kui rahvusringhäälingu lastesaade kasutab alkoholi kohta käivat terminit ja eeldab, et kõik lapsed mõistavad seda, on meie olukord ikka väga halb.»

Tere tulemast tegelikkusse! Iga normaalne laps, isegi lasteaiaealine, teab, et on olemas jooke, mida joovad ainult suured. Veel enam, ma leian, et on täiesti normaalne neist jookidest lapsele varakult rääkida – et tal tekiks nende suhtes normaalne hoiak. Nii et loomulikult teab meie kultuuris iga normaalne laps, mis on õlu ja et sellest jääb purju.

Lugesin hiljuti ühes eesti pereajakirjas ilmunud artiklist, kuidas juba lasteaialapsed küsivad kasvatajalt: «Kas te teate, mis on suuseks?» See ei tähenda, et lastesaadegi peaks nüüd suuseksist rääkima, aga saagu minu vastuväide sõnastatud selliselt: «Lastesaate tegijad peaksid lähtuma teadmisest, et nende sihtrühm teab juba, mis on suuseks, ja see tähendab, et väljendusviiside valik tuleb vastavalt läbi mõelda. Tilulii ja nadinunnadi küll, aga teadmises, et see peab lapse teadvuses suutma kokku mängida teadmisega suuseksist. Muidu kõneled temast lihtsalt mööda.»

Nii et kui aus olla, siis paistab Tom isegi – niisugusena, nagu ta praegu on – liiga infantiilsena, eluvõõrana. Seetõttu me ka ei rõhuta saates üleliia tema vanust. Las väiksed lapsed võtavad teda «natuke vanemana» ja 14-aastased «natuke nooremana». Tom on kompromisskuju – reaalse elu ja moraalipaketi vahel.

Eelöeldu kehtib ka vaimude väljakutsumise ja kõige muu anomaalse kohta. Müstika teema on koolilaste seas populaarne, see ei ole mingi «grupi või kildkonna» ainuhuvi. Jutud Verisest Käest, Mustast Mehest ja Bloody Maryst liiguvad põlvkonnast põlvkonda, lasteajakiri Täheke korraldab juba aastaid igal sügisel jubejutuvõistlust, kus isegi algklassilapsed kirjutavad ülestõusnud surnutest, kes minategelase isa ja ema ära söövad.

Mul on kirjutatud sellest inspiratsiooni saades lastele proosapala «Maailma kõige õudsem jutt», kuhu on kokku pandud kõik õudusjuttude tegelased ja stampsüžeed, ja isegi kõige väiksemad lapsed kõõksuvad naerust, kui neile ette loen, kuidas zombid hammustavad libahunte, libahundid hammustavad zombisid ja tulnukad tahavad inimeste ajusid.

Õuduse ja hirmu teemad on väikelastele isegi hädavajalikud, need aitavad hirmudele ohutult reageerida. Ka muinasjutt Punamütsikesest lõppes esmalt nii, et Punamütsike jäigi ärasööduks – kuni tuli keegi preili Pirtspekk või tädi Rosenblom ja käskis muinasjutuvestjal tüdruk hundi kõhust vabaks lasta.

Probleem võib olla ka peres endas. Milline laps ei ole kunagi palunud magama minnes tuli põlema jätta? Ikka juhtub, ikka miski vahel natuke hirmutab. Aga võib-olla on last kasvatatud arusaamades, mis reaalse eluga kokku põrkudes just sellise tulemuse annavad? Äkki on keegi last hirmutanud lobaga inglitest, jumalast, saatanast ja põrgukatlast?

Beekmann ütleb, et kavatseb oma pojale kunagi rääkida tema surnud vanaemast. Mind paneb imestama, et seda alles kavatsetakse, aga pole veel räägitud. On normaalne rääkida oma lastele nende vanavanemaist juba varakult, olgu nood surnud või mitte. Äkki on surma teema peres tabu? Laps teinekord tajub selliseid asju, siis ta võib tõesti vaimusid ja kõike surmaga seonduvat kartma hakata.

Ma olin viieaastane, kui suri mu vanaema vend. Vanaema rääkis, et ta maetakse maha ja temast saab muld. Käisin ka matustel, see oli mu esimene teadlik matusekogemus. Pärast matuseid tüütasin vanaema mitu nädalat küsimusega, kas onu Jaan on juba muld. Aga ma ei mäleta sellest kõigest midagi hirmutavat.

Mu kuueaastase poja vanaisa on hauakaevaja. Külastasime sel suvel vanaisa tema töö juures. Laps kõndis haudade vahel kartmatult ringi, ehkki kuulis, et jah, iga kivi all on surnud inimene. Kõige rohkem tõmbas ta tähelepanu haud, kus olid mänguasjad.

Ta sai teada, et mõne kivi all võib ka olla surnud laps. Mingeid hingehaavu ma temas pärast ei näinud. Ta suhtus sellesse kui laps, kellega on olulistest asjadest õigel ajal vesteldud. Olen kindel, et nüüd on tal inimelust palju avaram pilt, ta oskab seda rohkem väärtustada.

Uued teadmised tekitavad tihti šoki. Kui niisuguse šoki saajaks on laps, siis ongi lapsevanem selleks mõeldud, et uus info lapse pähe ilusti ära paigutada. Kui teispoolsuse teema tuli lapsele ootamatult, siis a) see ei ole teemapüstitaja viga, b) see võib olla kasvatuse viga, c) see ei pruugi olla kellegi viga, vaid normaalne info vastuvõtt.

Lastesaate kohus ongi infot jagada. Eksitakse, öeldes, et «surm, lein, vaimud, teispoolsus on delikaatsed teemad, las need jäävad vanematele selgitada». Nagu näha, ei ole paljud vanemad teemasid õigel ajal puudutanud. Või ei oska neid puudutada.

Nii peavad just lastekirjandus ja lastesaade olema kohaks, kust laps saab kätte vajalikud teadmised ka juhul, kui tema vanemad on kartlikud või oskamatud. Just lastekirjandus ja lastesaade peavad olema kohaks, kus lapsele jagatakse ausat, teaduslikul maailmavaatel põhinevat infot.

Vaimude väljakutsumine iseenesest ei ole teadusliku maailmavaatega väga kooskõlas, kuid seda Anni ka lõpuks ütles. Samas, ka vaimude nägemine on teaduslik fakt – kas või ses mõttes, et aset see ju leiab, olgu või ainult nägija ettekujutuses.

Miks keegi vaime näeb? Mis paneb taldriku liikuma? Mis seletaks seda-seda-seda? Needki vastused peab leidma teadlane, mitte moralist või religioosne sonija.

Lastesaade ega lastekirjandus ei saa olla roosa udu, kus räägitakse ainult «helgetest» asjadest. Lastega peab rääkima ausalt. Küll valides sõnu, kuid – ausalt. Reaalsesse ellu kuuluvad lahkuläinud vanemad, narko- ja alkoholismiprobleemid, lähedaste surm, vägivald kodus, koolis ja tänaval, vargused, röövimised, lennukatastroofid, sotsiaalne ebavõrdsus.

Laps peab sellega reaalses elus paratamatult kokku puutuma, sellega tegelema! Reaalses elus ei päästa teda sellest mitte miski!

Pühapäeva õhtul, veel enne uneaega on lapsest vaid telekapuldi nupu kaugusel (erakanalite viis soovida head algavat nädalat) pähelaksatavad kuulid, läbilõigatud kõrid, vereloigus lebavad laibad, automaadivalanguis võppuvad kehad. Sel pühapäeval kell 22.05, kohe pärast tantsusaadet, näeb teleka ette jäänud laps palju verd ja tapmist filmis «Allatulistatud Black Hawk».

Kõige selle vastu vajab laps immuunsust. Immuunsuse võib kasvatada päris elu ise. See on raskem variant. See on juba verekoorik. Kergem variant on see, et laps õpib päris elu koledustega toime tulema lastekirjanduse ja -saadete kaudu, nagu ka -filmide ja -teatri kaudu, kus teemat on ettevaatlikult, südametunnistusega ja harivalt käsitletud.

Lastekirjanik või -saatetegija, kes toodab oma teosed ainult suhkrust ja maasikavahust, on – laste moraalset arengut silmas pidades – šarlatan, tüssaja, häbitu nadikael, isegi lurjus. Ta on nagu nurgatohter, kes annab aspiriini asemel jahuplönni.

Wimberg on lastesaate «Saame kokku Tomi juures» kõnealuste osade stsenarist.

3 mõtet

•    Igasugu tädisid on lapse elu tänapäeval niigi täis, alustades lasteaiast ja jätkates kooliga, nende ülevõimust pole pääsu isegi ülikoolis. Tom peaks kehastama väikelapse suurt venda, kes teeb vahel lausa suurte asju, aga kelle tegutsemist on ka väiksemal huvitav ja hariv jälgida.

•    Õuduse ja hirmu teemad on väikelastele isegi hädavajalikud, need aitavad hirmudele ohutult reageerida. Ka muinasjutt Punamütsikesest lõppes esmalt nii, et Punamütsike jäigi ärasööduks – kuni tuli keegi preili Pirtspekk või tädi Rosenblom ja käskis muinasjutuvestjal tüdruk hundi kõhust vabaks lasta.

•    Ka lastekirjandus peab olema elutõega kooskõlas. Lastega peab rääkima ausalt. Küll valides sõnu, kuid – ausalt. Reaalsesse ellu kuuluvad lahkuläinud vanemad, narko- ja alkoholismiprobleemid, lähedaste surm, vägivald kodus, koolis ja tänaval, vargused, röövimised, lennukatastroofid, sotsiaalne ebavõrdsus.