Imbi Rego

FOTO: Erakogu

Me kõik võime sattuda ühel hetkel olukorda, kus näiteks autoavarii tagajärjel saadake ajukahjustus või haigestutakse skisofreeniasse või juhtub midagi muud, mis mõjutab kogu edasist elu. Enne seda aga on meil võimalus luua just selline maailm, kus me ka pärast sellist, endaga aset leidnud juhtumit, elada soovime, AS Hoolekandeteenused Erastvere-, Kodijärve- ja Tartu Kaunase Kodu juht Imbi Rego.

Milline uhkus on olla eestlane kui sinu verevennad ja -õed, kes on mingil põhjusel ühiskonnas jäänud rolli, kus nad vajavad rohkem abi, juhendamist, kannatlikku mõistmist, kui nende inimeste toetuseks meil oleks julgust korraldada samasugune toetusaktsioon nagu hiljuti mitte meie kultuuriruumist tulnud rahvaste vastu, kes on erinevatel põhjustel just meie juurest tulnud abi otsima, sest neil on raske olukord kodumaal.

Jah, ma räägin meie oma inimestest, kes on kas sündides või elu keerdkäikude tõttu sattunud olukorda, kus neil on erivajadus. Täna elab meie keskel palju erivajadusega inimesi - nii neid kellel on füüsiline erivajadus, kui ka neid kellel on psüühikahäired.

On psüühikahäirega inimesi, kes saavad väga edukalt hakkama peaaegu iseseisvalt ja piisab regulaarsetest arsti visiitidest ja ravi järgimisest, toetavast perekonnast ning elukorraldus sujub.

Reeglina ei ole need inimesed veel endale «silti» külge saanud, mida kaaskodanikud kibekiirelt väljastavad, kui kuskilt imbub info kasvõi selle kohta, et inimene on korra psühhiaatri juurde pöördunud. See on kindlasti raske inimesele, kes on sattunud olukorda, kus ta abivajajaks osutub ja vahel ka inimesed ei tunnista endale psüühikahäire probleeme ja just sellepärast, et kardavad ühiskondlikku hukkamõistu, sest «hulluga» ei taha ju keegi tegemist teha. See on loomulikult valehäbi.

Aga on ka veel raskemaid ja keerulisi juhtumeid, kus inimene vajab juba palju enam abi, sest ainult ravimite võtmisest ei piisa ning enda kodus elades pole piisavat toetusvõimalust ja vajalik on abi igapäevase sotsiaalse suhtluse korraldamises ja teistes eluliselt olulistes toimingutes.

Kui mõelda hetkeks, et selline juhus võib meid kõiki tabada ühe hetkega - näiteks elades üle autoavarii ja saades tugeva ajukahjustuse trauma või haigestuda skisofreeniasse, mis mõjutab kogu edasist elu. See on ainult üks hetk või periood, kus meie elus kõik muutub. Enne seda aga on meil võimalus luua just selline maailm, kus me ka pärast sellist, endaga aset leidnud juhtumit, elada soovime.

Ma olen kindel, et enamus inimesi soovib enda ümber armastust ja inimesi, kes väärtustavad hoolivust, sõbralikkust, sallivust. Kui mõelda, et kas me ka igapäevaselt külvame seda «seemet», et selline pinnas tekiks, kus ka abivajaja saab ennast samaväärselt kõigi teiste inimestega tunda ja teda ei saada põlgus. Sellele küsimusele teab vastust ilmselt iga inimene enda sees.

Kuidas saab ühel hetkel olla nii, et meie väike rahvas on kõigi ja kõige vastu nii innukalt koondumas, et paljuks ei peeta anda hinnangut meie presidendi perekonna eluteele, ise teadmata ühe perekonna tragöödiat, kes on sunnitud põgenema sõja eest. Neid tundeid, mis sellega kaasnevad, teavad vaid läbielanud ise - nii need, kes minevikus on põgenenud või põgenevad täna sõja eest.

Eelnev mõttekäik on hea meie kodumaal abivajavate inimeste temaatika kirjeldamiseks, kus psüühilise erivajadusega inimesed pole oodatud kellegi «õuele». Kõik räägivad, et psüühilise erivajadusega inimesi tuleb aidata, aga millisel moel kui me eeldame, et «erilised» peaks ka meie omal maal paguluses elama ja kodukanti, kus inimene on sündinud, asja ei ole enam.

Tundub, et psüühiliste erivajadustega inimeste elujärje parandamise teema pole populaarne poliitikute seas, sest valimistel hääli ju sellega ei kogu.

Kui välja käia plaan kuskile linna või valda teha enda omavalitsuse elanikele üks inimväärsete elamistingimustega elukoht, kus ka psüühilise erivajadusega inimene saab ennast tunda, siis kas me suudame väikse rahvana seda mõtet aktsepteerida.

Sellist aktiivset ja julget vastutust enda kogukonna inimeste heaks võtavad ilmselt väga kaasaegsed omavalitsusjuhid ja see nõuab ka sõna otseses mõttes julgust ja ka teadlikkust oma kogukonnaga tööd teha, et inimeste teadlikkust tõsta. See ei ole lihtne ja inimestele meeldivad rohkem mõtted mänguväljakust, turuplatsist, jalgrattateest, postkontorist ja nii edasi, aga mitte hellad teemad, sest enamike inimeste kogemused baseeruvad siiski ainult meediakanalite uudistes läbinud negatiivsete juhtumite kajastamise kaudu ja reaalset kogemust psüühiliste erivajadustega inimestega kokkupuutes on vähestel.

Me siiski räägime inimlikust vajadusest, mis ühel hetkel võib puudutada meie seast igaüht. Ma siiralt loodan, et haldusreform sünnib kiiresti, sest meie Eesti vajab julgeid otsuseid, mis ei veni, vaid ühtlustavad avalike teenuste saamise võimalusi. Spetsiifiliste sotsiaalvaldkonna teenuste arendusprojektid pole loodud riiulitesse seisma, vaid inimeste heaks. Meie enda kodumaal elavate inimeste heaks!