Tänasest lehest leiab intervjuu Pärnu lastekaitsjate Irene Petersoni ja Marko Truuga, kes on saanud hakkama tänuväärt teoga: juba aastaid tegutsevad nad Pärnus selle nimel, et leida vanemliku hoolitsuseta lastele uus pere, selle asemel et saata lapsi lastekodusse. See on lähenemisviis, mida abi vajavate laste puhul tasub eeskujuks tuua teistele omavalitsustele. Esimese tegija töö on alati raskeim, järgmistel on juba eeskuju ees ning sellega kaasneb usk, et muutusi on võimalik luua, ja nende pingutuse tulemus sünnib seetõttu lihtsamalt.
Juhtkiri: mitte ainult leivast, vaid ka armastusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjuseid, miks ei ole bioloogilised vanemad kõige õigemad last kasvatama, on mitu ja väga erinevaid. Kunagi ei sünni otsus laps vanematest eraldada kergelt ning vanemate ja laste sidet püütakse hoida seni, kuni võimalik. Lapse eraldamine vanematest saab olla vaid viimane vahend lapse heaolu tagamiseks, mis võetakse võimaluseks siis, kui miski muu ei tööta. Kuid kui haigus, olud, sõltuvusprobleemid või muud tingimused ei jäta otsustamisele palju ruumi, on lapse huvid need, millest laste kaitsmisega tegelevad spetsialistid lähtuma peavad. Paraku võib lapse huvide eest seismine tähendada ka tema kaitsmist tema bioloogiliste vanemate eest.
Tavapraktika on see, et kui bioloogiliste vanemate juures elamine hakkab lapse heaolu kahjustama, ootab teda asenduskodu. Eestis tegutseb praegu vanemliku hooleta lastele 39 laste- ja noortekodu. On tervitatav, et enamik asenduskodusid on praeguseks kas peremajaks ümber ehitatud või uuenduskuuri läbi teinud. Sel aastal valmivad peremajad Tilsi lastekodule, samasugused plaanid on Valga lastekoduga. Paide sotsiaalkeskus saab peremaja, Narva lastekodu ootavad ümberkorraldused.
Kuid ka peremajana toimiv lastekodu – ehkki parem kui tavaline – ei suuda asendada peret. Küsimus ei ole üksnes selles, et palgaline personal vahetub, lapse jaoks on aga turvatunde aluseks püsiv ja stabiilne suhe inimestega, kes peaksid nende eest hoolt kandma. Küsimus on ka muus. Lapse õnnelikuks inimeseks kasvamiseks ei piisa leivast, soojast toast ja hoolt kandvast inimesest, vaid vaja on kuulumistunnet. Pere ja selle traditsioonid saavad anda juured, mida lapsel on vaja nii tema enda kasvamiseks kui ka selleks, et ta saaks tulevikus anda kuulumistunde oma lastele.
See on ka aspekt, mida pered, kes lapse enda juurde võtmiseks valmisolekut näidanud, arvestama peaksid. Küsimus ei ole üksnes turvapaigas, vaid valmisolekus kokku kasvada, hoolimata võimalikest raskustest. Et on selliseid peresid, kes on selleks valmis, ja et on inimesi, kes selliste perede ja laste kokkuviimise nimel tegutsevad, annab lootust.