Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti ja Nõukogude Liidu suursaadiku Maksim Litvinovi kõnelust 12. märtsil 1942 Washingtonis võib pidada üheks olulisemaks 20. sajandi Eesti, ja ka Läti ja Leedu ajalugu mõjutanud diplomaatiliseks sündmuseks, kirjutab Tartu ülikooli teadur Kaarel Piirimäe ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris.
Kohe pärast Balti riikide annekteerimist 1940. aastal kerkis Balti küsimus üles Briti-Nõukogude ja USA-Nõukogude-vahelistes suhetes; uue teravuse omandas see aga 1941. aasta detsembris, kui Briti välisminister Anthony Eden Moskvat külastas ja Balti riikideküsimuse NSV Liidule soodsalt ära lahendada lubas. Suurbritannia pidi aga arvestama Ameerika Ühendriikide seisukohaga ning on arvatud, et just president Roosevelti vastuseisu tõttu lõpuks Balti riike Nõukogude Liidule ikkagi ei loovutatud.
Käesolev allikapublikatsioon tõendab aga veenvalt, et 12. märtsil teatas Ameerika president kohtumisel Nõukogude suursaadiku Litvinoviga, et ta ei näe põhimõttelist probleemi, kui Nõukogude Liit väljub sõjast piiridega, mille ta oli suutnud saavutada 1941. aasta juunikuuks.
Kuigi Roosevelt keeldus formaalse lepingu sõlmimisest, oli tegu märguandega Stalinile, et ta võib Läänemere idakaldal lääneriikide ülearust kriitikat kartmata toimetada, nagu talle meeldib. Kuigi Stalini reaktsioon Roosevelti järeleandmisele oli lakooniline – Ameerika arvamus võeti lihtsalt teadmiseks ning läbirääkimisi jätkati brittidega –, on selge, et Moskvas tehti kaugeleulatuvaid järeldusi.
Kuigi Stalin sai aru, et formaalset avalikku heakskiitu Balti riikide annekteerimisele tal antud momendil loota ei olnud, sai ta oma diplomaatilised ponnistused suunata olulisemate küsimuste lahendamisele (Poola, Saksamaa ja laiemalt Ida-Euroopa tulevik). Balti küsimus oli tema jaoks sisuliselt otsustatud. Laiemalt võttes võib Roosevelti- Litvinovi kohtumise seega asetada teiste Eesti saatust mõjutanud diplomaatiliste sündmuste kõrvale, nagu Tartu rahu, Molotovi- Ribbentropi pakt või Meri-Jeltsini juulilepped.
12. märtsil 1942. a.
Täna kutsus president mind enda juurde ja vestles minuga alljärgnevast: Mainides sissejuhatusena, et inglastega ja Foreign Office’iga on raske asju ajada ning et tema jaoks on tunduvalt lihtsam leppida kokku Stalini ja minuga, kuna meie räägime temaga sama keelt, lisas ta, et Baltikumi, Bessaraabia ja Bukoviinia küsimus tekitab temas mõningast rahutust. Sisuliselt pole tal meiega mingeid lahkarvamusi, ta ei näe ette mitte mingisuguseid takistusi seoses meie soovitud sõjajärgsete piiridega. Kuid salajase kokkuleppe sõlmimine tekitab temas mõningaid kartusi. USA ühiskondlikku arvamust pole selleks ette valmistatud. Küsimus võib tekitada ebasobiva diskussiooni, presidendile võidakse meenutada Atlandi hartat, milles on juttu enesemääramise õigusest. Lisaks sellele võib selline kokkulepe panna muretsema Türgit ja isegi Soomet, kes, nagu talle tundub, on hetkel ootaval seisukohal, ning samuti Norrat. Ta ise on alati pidanud provintside eraldumist Venemaast pärast I maailmasõda veaks ja arvab, et Wilson oli samuti selle vastu. Seetõttu kinnitab ta Stalinile eraviisiliselt, et on temaga absoluutselt nõus. Ma viitasin meie Balti põhiseadustele ja juba aset leidnud Eesti enesemääramisele; samuti meenutasin Ameerika, Inglismaa ja Rahvaste Liidu suhtumist Baltimaade iseseisvumise küsimusse esimestel aastatel pärast sõda. |
Kuigi 12. märtsi kõneluse ettekirjutus ilmus avalikkuse ette 1984.aastal, on see ajalookirjanduses kummaliselt vähe tähelepanu pälvinud.
Paistab, et ajaloolased ei tõtta harjumuspäraseid seletusmudeleid muutma ning püüavad uusi tõendeid, mis senistele teooriatele vastu käivad , ignoreerida või loogikavigadest hoolimata vanade käsitlustega sobitada.
Roosevelti biograafid püüavad järeleandmist ilustada, rõhutades presidendi keeldumist formaalsest mõjusfäärilepingust; teised ajaloolased soovivad pöördepunktina esile tuua Roosevelti ja Stalini kohtumist 1. detsembril 1943 Teherani konverentsil.
---
Kaarel Piirimäe täispikka analüüsi loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbrist.
