Leonardo da Vinci «Püha õhtusöömaaeg»

FOTO: Wikipedia.org

Kooliharidust omandaval lapsel on laia maailma minnes lihtsam, kui ta tunneb ka kultuuri religioosset tahku, eri usundite tunnusjooni ning plusse-miinuseid, kirjutab kristlane Helika Mäekivi..

Pärleid sigade ette ei loobita. Igaüks peab oma risti ise kandma. Ta on mul ristiks kaelas. Ta on pinnuks silmas. Hüüdja hääl kõrbes. Asi on savijalgadel. Teise silmas palki näed, enda silmas pindu ei näe. Enne läheb kaamel läbi nõelasilma. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Küünalt vaka alla panema. Tolmu jalgelt pühkima. Hoidma nagu oma silmatera. Kahe teraga mõõk. Nurgakivi. Komistuskivi. Tohuvabohu.

Need ja sajad teised kujundlikud piibliväljendid on eesti keeles tavakasutuses. Oleme need ajalooga endasse lõiminud ja anname neid edasi järgmistele põlvedele. Lõviosa jaoks meist on need kristliku tähenduse kaotanud. Hea näide sellest on väljendite Issand! Jumal! või lausa Issand jumal! kasutamine mittekristlaste hulgas (kristlased seda ei tee, sest kolmanda käsu järgi ei või Jumala nime asjata öelda).

Piiblikujundite järjepidev kasutamine usukeelest väljaspool tähendab, et need on saanud osaks meie kultuurist, ükskõik kas usume Jumalat või mitte.

Kristluse kõrval muutuvad üha igapäevasemaks muud usundid, millest me teame vähem, ent mis on samuti osa ajaloolisest ja tänapäevasest maailmakultuurist. Raske on õppida kultuurilugu nii, et usundid ja nende mõju jäävad kõrvale. Religioon on üks hariduse tahk – nii maailmakirjanduse, ajaloo kui ka geograafia õppimisel. Ilma selleta ei ole võimalik kultuuri põhialuseid täiel määral omandada.

Kui seda proovitakse teha, nagu ongi mõned kümned aastad tehtud, jääb teadmistesse paratamatult lünk. Mitu põlvkonda on selle lüngaga üles kasvanud ja meil siin omakeskis polegi sellest hullu midagi.

Ent see torkab silma siit väljapoole minnes. Näiteks paari aasta tagusel Tenerife-puhkusel käisime ekskursiooni vältel ka mitmes pühakojas. Kui jõudsime kohalikku katoliku kirikusse, siis jooksis suurem osa ekskursantidest hoone viie minutiga lihtsalt läbi. Miks? Sest kiriku sümbolid ei ütle Eesti inimesele suurt midagi.

Ent minu pühapäevakoolis käival lapsel oli põnev, sest pühakotta sisse astudes tabas teda äratundmisrõõm: «Vaata, Mooses ja põlev põõsas!» Edasi tulid vitraažid, millest samuti suur osa kõneles temaga. Kui religioosseid sümboleid teadva lapse jaoks oli kirik tuttav koht koos selgelt lahtimõtestuvate elementidega, siis teiste jaoks oli see lihtsalt üks ilus maja, milles oli liiga vähe seda, mis haakuks nende maailmapildiga.

Kauneid vitraaže, kujusid, maale või sümboleid silmitsedes võib religioosseid kultuuritahke tundev inimene näha aga kogu piiblilugu, tajuda senikuuldut ja -nähtut uues kuues, pikema kogemuse puhul tekib aga ka oskus kõrvutada kas või Moosese ja põleva põõsa kujutamist Euroopa eri pühakodades või vestelda sel teemal Euroopa inimestega, kes oskavad religioosset kultuuri nautida või vähemalt tunnevad seda.

Leonardo daVinci maal «Püha õhtusöömaaeg». Foto: Wikipedia

FOTO: Wikipedia.org

Tõin näite kristluse kohta, sest oleme kõik sellega pisut kursis. Ent palju rohkem on meil puudu teadmisi teiste usundite kohta.

Selsamal ekskursioonil mošees käies tuli tunda abitust – väga oleks tahtnud teada iga rituaali, sümboli ja eseme tähendust ning osata neid võrrelda teiste usundite omadega. Mitte selleks, et kohe uude usku astuda, vaid pelgalt kultuurilisest huvist.

Kooliharidust omandaval lapsel on laia maailma minnes lihtsam, kui ta tunneb ka kultuuri religioosset tahku, eri usundite tunnusjooni ning plusse-miinuseid. Iga inimene satub mõnikord pühakotta – kas või kellegi ristsetele, pulma või matustele. Oleks ju hea, kui ta teab sel juhul vähemalt elementaarset – kas või seda, millal müts peast või jalanõud jalast võtta, kunas püsti seista, istuda või pea langetada, kuhu astuda ja kus istuda, mida tähendab üks või teine ese, värv või rituaal. See ei ole kuidagi seotud uskumise või mitteuskumisega, vaid puhtalt kultuuriteadmusega.

Usundiõpetusega saaks selle lünga täita. Sel juhul oskaksid praegused lapsed täiskasvanuna paremini mõista ka Bachi ja Pärti, Balzaci ja Tammsaaret, Leonardo da Vincit ja Eva Jänest, kelle teoseid saab sügavuti hoomata üksnes usundilugu tundes.

Kommentaariumides kohatavat paanilist hirmu, et eri usundite tutvustamisega tehakse lapsele ühtlasi ajuloputus, ei tohiks ometi tõsiselt võtta.

Õppekavade koostajad ja kultuuriloo edendajad pole seda küll nii mustades värvides näinud, sest näiteks Mait Kõivu ja Milvi Martina Piiri kirjutatud kuuenda klassi ajalooõpikus antakse üldine ülevaade eri usunditest – alates muistsete inimeste, idamaalaste, iisraellaste, indialaste ja kreeklaste usunditest kuni ristiusuni välja.

Usundiõpetuses saaks kõike seda uurida süvendatumalt – koos asjaomase arhitektuuri, kunsti, kirjanduse, muusika ja kombestiku põhjalikuma käsitlusega. Nii koguvad meie lapsed kultuuriloolist tarkust selle külje pealt, mida mitmel varasemal põlvkonnal pole olnud võimalik koolis omandada, sest nagu Friedrich Reinhold Kreutzwald on ühe piibliväljendi «Kalevipojas» kauniks ja armastatuks sõnastanud: «Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkus tunnistada.»