Argo Ideon

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM

Inimese nimi ei ole vähetähtis asi. Ei elus ega kirjanduses. Ferenc Molnári «Pál-tänava poistes» sai Ernö Nemecseki nimi kitiühingu protokolli kantud väikeste tähtedega ning see on kogu teose üks saatuslikumaid sündmusi. Jonathan Stroudi «Samarkandi amuletis» omandab džinn võimu Nathanieli üle sellega, et saab teada tema pärisnime. Eesti avalikus diskussiooniruumis paraku inimese nimi erilist lugupidamist ei pälvi. 

Kõhkluseta saab elus inimene endale külge kleepsu à la Trepi-Villu, Seksi-Kristi, Baari-Paavo, Vändra-Aveli jne ning sellised tegelased pannakse seiklema rohkem või vähem elulistes juttudes.

Nime äravõtmine on tuntud viis inimese alandamiseks ja dehumaniseerimiseks. Mitte ilmaasjata pole ajaloos vangidele numbreid antud. Aleksandr Solženitsõni Gulagi-jutustuse kangelane ei olnud mitte Ivan Denissovitš Šuhhov, vaid vang number Щ-854. Viimane oli ka teose algne pealkiri, mis ei läinud läbi.

Briti 1960ndate kultussarjas «The Prisoner» hüüab peategelane Number 6: «Ma pole number, olen vaba mees!» Seega, kui sinult võetakse nimi, tähendab see ka vabaduse võtmist.

Iga eesti kirjakeele valdaja jaoks võiks olla elementaarne reegel, et kaasinimesest kõneldakse tema ees- ja perekonnanimega või siis kasutatakse korrektseid asesõnu. Mitte keegi, isegi mitte kurjategija ei ole ära teeninud, et tema nime asemel konstrueeritakse avalikult ringlema mingi lame värdkuju. See levinud komme on piinlik, häbiväärne ja tuleks otsekohe lõpetada kõikjal, kus avalik sõna eesti keeles kõlab.

Mõnevõrra väiksema nõmedusastmega, aga samuti ilmselgelt kohatu on kirjutada inimesest nii, nagu poleks ta ühiskonnas iseseisev subjekt, vaid kellegi teise jätke. Näiteks selline uudispealkiri: «Vargad viisid ekspankur (pankuri nimi) endise naise auto» (BNS, 2001). Autoomanik on siin nagu mingi varitegelane, kelle olemasolu sai tõeks vaid seetõttu, et ta oli varem tuntud pangandustegelasega abielus. Eks sama käib ka kõigi nende kordade kohta, kus inimest defineeritakse vaid kui kellegi kuulsuse poega, tütart, isa vms. Muidugi on neid seoseid teinekord vaja mainida, kuid eelkõige ei tohiks unustada, et igaüks meist on ikkagi ise inimene. Ees- ja perekonnanimega.

Mul ei ole mingit moraalset elevandiluutorni ega kõrgeid positsioone ühiskonna hierarhiates, mis võimaldaks eespool jutuks tulnud reeglid tänasest kehtima panna. Aga üks võimalus siiski on. See on hakata peale endast. Meist igaühel on tegelikult võimalik iseenese jaoks kehtestada veidike nõudlikum kutsestandard kui kusagil keskmiselt kombeks. Kui iga kirjaoskaja mõtleks korraks tuntud soovitusele mitte teha teistele seda, mida iseenesele ei tahaks tehtavat, saab ka meid ümbritsev elu natuke ilusam.