Taavi Simson: riigile oleks kasulik doktorantidele rohkem maksta

TTÜ mehhanotehnika doktorant ja Vabaerakonna liige Taavi Simson. Foto: Erakogu

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama juttu sellest, kes on doktorant ja mis on doktoranditoetus. Agusihvkalikust algusest hoolimata tuleb juttu väga tõsisest murest, mis puudutab nii haridussüsteemi kui ka Eesti tulevikku tervikuna.

Alustame algusest. Doktorant on kõrgeima kõrgharidusastme üliõpilane, kes tegeleb iseseisva teadustööga juhendaja(te) juhendamisel ning nooremate tudengite õpetamisega, samal ajal toimub pidev akadeemiline enesetäiendamine. Lõpetades saab doktorandist doktorikraadiga teadustöötaja või õppejõud ülikoolis või hinnatud tippspetsialist erasektoris.

Doktoranditoetus on riigi poolt makstav toetus doktorandile selle eest, et ta saaks pühenduda õpingutele, et need ei veniks ja et tulevane doktorant saaks võimalikult kiiresti tööelus edasi liikuda.

Alates 1. jaanuarist 2015 on doktoranditoetus Eesti Vabariigis täiskohaga õppivale doktorandile, kes pole ületanud nominaalaega (4 aastat) 422 € kalendrikuus.

Kui me vaatame, milliseid eesmärke peab doktoranditoetus täitma ning milline on makstav summa, siis võib märgata lõhesid soovitava eesmärgi ja reaalsuse vahel. Soovides seda, et doktoranditoetust saades keskendub doktorant vaid õpingutele ja teadustööle, eeldame justkui ka seda, et samal ajal ta muude töödega ei tegele. See omakorda tähendab, et doktoranditoetus peaks olema inimese ainus sissetulek. Mõeldes, milline on elukallidus Eestis ning millised väljaminekud on ühel keskmisel inimesel, siis saab kiiresti selgeks, et vaid toetuse summast endast jääb tänasel päeval väheks.

Tasub silmas pidada seda, et kõik inimesed pole valmis «säästueluks» ning osad doktoriõppes olevad inimesed loovad või on juba loonud pere, mis viib järelduseni, et praegusest toetusesummast jääb sissetulekuna väheks. Siit saab omakorda tuletada loogilise järelduse, et on vaja täiendavat sissetulekut teise töökoha näol, kuid soovitav eesmärk oleks, et doktorandi töö number üks on õpingud ja teadustöö.

Edasisteks arenguteks on kaks varianti. Esimene –  saada töö ülikoolist. See oleks isegi hea, töö ja õpingud käiksid sellisel juhul käsikäes ning samuti ollakse pidevalt juhendajate silme all.

Teine variant aga tähendab tööd erasektoris ning sealt hakkavadki üldjuhul probleemid hargnema. Nimelt ei ole tihtilugu õpingute kõrvane töö seotud teadustöö teemaga, mistõttu lisandväärtust see ei anna. Küll aga röövib selline töö aega, mis muidu võiks kuluda ainete läbimisele või teadustööle laborites. Selle tulemusena hakkavad õpingud ja teadustöö venima, ületatakse nominaalaeg ning seetõttu jäädakse ilma ka doktoranditoetusest. See omakorda võib põhjustada õpingute katkestamise, mis on kaotus kõigile osapooltele, nii tudengile, ülikoolile kui ka riigile. 

Praegune statistika näitab, et eelnevat stsenaariumit ei saa pidada pelgalt erandiks. Doktorantuuri keskmine kestvus ületab hetkel tunduvalt nominaalaega ja ka doktorantuuri katkestajate protsent on oluliselt suurem kui oleks talutav.

2013/14 aastal lõpetas ülikooli 213 doktoranti ning õpingud katkestas 275. 

See näitab, et süsteemis on tarvis muutusi ning positiivsete muutuste käivitajatena võiks näha eelkõige just majanduslike meetmeid, täpsemalt öeldes doktoranditoetuse tõstmist.

Alustame sellest, mida annab doktoranditoetuse tuntav tõus doktorandile endale. Eelkõige seda, et väheneb vajadus muretseda täiendava sissetuleku pärast. See omakorda tähendab, et ollakse võimeline pühendama rohkem aega õpingutele ning teadustööle. Kui aga ollakse pidevalt pühendunud oma eesmärgile ja põhitegevusele, suureneb hüppeliselt tõenäosus nominaalajaga lõpetamiseks ning pöördvõrdeliselt kahaneb õpingute katkestamise oht.

Viimane tähendab aga paranenud sisseastujate ja lõpetajate suhtarvu, mis on positiivseks uudiseks ülikoolile nii järelkasvu kui ka mainekujunduse seisukohalt. Ka riigil oleks sellisest sündmuste käigust võita. Teame ju, et Eesti sihiks on innovatiivne kõrgtehnoloogiline hea maine ja kõrge palgatasemega tööstus- ja ettevõtluskeskkond. Selle kujunemiseks, rajamiseks ja ülalhoidmiseks on aga vaja kõrge haridustasemega haritud spetsialiste.

Doktorikraadiga inimesed seda kindlasti on. Küsimus ei ole pelgalt kraadis, vaid ka elukogemuses, laias silmaringis ja tõsises töösse suhtumises, mida sugugi mitte lihtsad doktorantuuriõpingud eluks kaasa annavad.

Küsides kui suur see «õige» doktoranditoetus siis on, tasuks lähtuda sarnasest lähenemisest kui 2004. aastal mil doktoranditoetus esmakordselt kehtestati, ehk siis sihiks tasuks võtta 80% kehtivast keskmisest palgast.

Isegi kui sellist kvantitatiivset hüpet pole võimalik kohe saavutada, siis vähemasti tuleks siht selles suunas võtta. Vajame signaali, et kõrgharitud spetsialistid on Eestis oodatud ning vajatud ja nende saamise ja Eestisse jäämise nimel pingutatakse. Palun andke see signaal.