See ei olnud ajaloolises plaanis väga ammu, kui kogu rahvahariduse korraldamine oli Eestis kiriku juhtida. Kiriku lahutamine riigist ja usuõpetuse sunduse kaotamine koolides, mida nõudis ka 1917. aastal asutatud Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond, toimus aga juba Eesti Vabariigi loomisel.
1918. aasta detsembris antud määrusega tunnistati usuõpetus koolides vabatahtlikuks õppeaineks, mille tundide eest maksid lapsevanemad ise. 1920. aasta mais võeti vastu algkooliseadus, millega see õppekavast täielikult kõrvaldati (vanematel lubati siiski kasutada kooliruume usuõpetuse läbiviimiseks omal kulul).
Kristlik Rahvaerakond tõstatas selle peale 1922. aastal rahvaalgatuse korras usuõpetuse taastamise koolidele kohustusliku, õpilastele vabatahtliku õppeainena. Rahvaalgatusele pidi koguma vähemalt 25 000, koguti enam kui 88 000 allkirja. Kuna parlament lükkas selle ettepaneku tagasi, siis toimus 1923. aasta veebruaris rahvahääletus, kus usuõpetuse taastamise poolt anti 72 protsenti kehtivaks loetud häältest. Seejärel saadeti rahva tahtega vastuollu läinud riigikogu laiali ning toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised.
Tänapäeval puudub Eestis rahvaalgatuse mehhanism, mille kaota Pätsi autoritaarne režiim, aga on loodud palvekirjaõigus, mis võimaldab tuhandel vähemalt 16-aastasel alalisel elanikul esitada riigikogu komisjonidele arutamiseks kollektiivseid pöördumisi.
Lõputute vaidluste ja nägelemiste vältimiseks võiks usundiõpetuse küsimuses korraldada rahvahääletuse, nagu tehti kunagi usuõpetuse taastamise puhul. Nii saaks langetatav otsus, ükskõik kummale poole liisk langeb, kindlam ja püsivam, sõltudes vähem poliitilistest tõmbetuultest.
Rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubasid sel aastal riigikokku pääsenud kuuest erakonnast neli, sealhulgas kaks valitsuskoalitsiooni osapoolt. SDE andis valijatele selge lubaduse: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. IRL väljendus veel konkreetsemalt: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.
Pärast valimisi on nende lubaduste täitmine paraku soiku jäänud.
Võib-olla oleks kujunenud olukorras abi sellest, kui usundiõpetuse kohustuslikuks muutmist toetavad ringkonnad algataksid kollektiivse pöördumise, millega paluvad riigikogul korraldada selles küsimuses rahvahääletus. See oleks omamoodi sümboolne, sest esimene rahvahääletus toimus Eestis ju just usuõpetuse taastamise asjus, aga võiks anda nüüd ka otsustava tõuke selleks, et poliitikud täidaksid lõpuks oma lubadused töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks.
