Siim Veskimees: aeg on küps Toompea kamba minema löömiseks

Siim Veskimees. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

«Praegust ajastut Eestis on nimetatud ka kurdiks ajastuks. See on liiga leebe – kurtus pole surmav tõbi. Rumalus on,» kirjutab kirjanik Siim Veskimees.

Meie paekivina elavasse ja erksasse kollektiivsesse teadvusse on vähemalt tasapisi kohale imbunud, et Eesti on välja suremas. Selles kahtlevad vist veel ainult isikud, kes niikuinii on reaalsuse ja terve mõistusega sügavas leppimatus opositsioonis, ja mõned poliitikud (see ei ole päris seesama, need teised valetavad).

Palgavaesus, väljaränne, madal sündimus, aegunud ja ettevõtjavaenulik majanduskeskkond, välispankade diktaat, vildakas maksusüsteem, bürokraatia, kuritegevus, alkoholism ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Oleme kulutanud viimase aasta pseudoteemadele, täpsemalt, vaatleme neid n-ö miinusmärgiga, läbi keeldude. No kelle asi see on, kes keda kepib? Aga selle asemel, et luua keskkond, kuhu lapsed tahavad sündida, oleme jagunenud kahte leeri, kes karjuvad teineteise peale «pederast» ja «nats». Täpselt sama kehtib ka pagulasteema kohta – asi pole (tõelistes) sõjapõgenikes või Euroopa läbikukkunud immigratsioonipoliitikas, vaid selles, et kui Eesti jääb aina hõredamaks ja nõrgemaks, ei õnnestu niikuinii ümberrahvastumisele vastu seista.

Riiklik skisofreenia

Skisofreenia nimetus on teatavasti tuletatud kreeka keelest ja tähendab lõhestatud hinge. Selle tunnuseks on häired tajumises ja mõtlemises. Probleemid said üles loetud. Koalitsioonilepingus need puuduvad. Loomulikult on seal palju ilusaid sõnu, kuid mõelgem natuke sügavamalt.

Isaac Asimovi raamatus «Asum» («Foundation», 1951, ek 1985) on tegelastel programm, mis otsib inimkõnest infot (ja üks diplomaat tunnistati «tasemel olevaks» pärast seda, kui selgus, et kolme päeva jooksul ei öelnud ta üldse mitte midagi).

Kui rakendada sellist programmi mõttes koalitsioonileppele, arvata sealt maha umbmäärane mula, kasutud määrangud, ähmased sedastused ja lisaks ka asjad, mida niikuinii tehakse ja mis toimivad sõltumata sellest, kas need on seal dokumendis, jääb väga vähe järele peale selle, et me tõstame näpuotsaga mõnd toetust, alandame paar protsenti mõnd maksu, jagame ministrikohad ja üldiselt katsume järgmised neli aastat kuidagi ära istuda. Otsingufunktsioon, muide, ei leidnud Reformierakonna kodulehel olevast versioonist midagi kütuseaktsiisi kohta...

Või näiteks esineb kahes kohas sõna «demograafia»: Peatükis «Töö- ja pereelu ühildamine» on punkt 1.10 «Analüüsime võimalusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks lähtudes põhimõttest, et ükski täiendusettepanek ei tohi halvendada hüvitise mõju demograafilisele olukorrale ega vanemate konkurentsivõimet tööturul.» Halloo! On keegi kodus?

Tõlgime selle nüüd inimkeelde: esiteks pole neil aimugi, mida õieti tegema peaks. Kõik joodikud poe taga «analüüsivad» seda kah kogu aeg, aga riiki valitsevatelt erakondadelt ootaks vast rohkem? «Paindlikumaks muutmine» tähendab ilmselt, et raha juurde ei anta. Järelikult soperdatakse midagi praeguse süsteemiga, lootes, et palju hullemaks ei lähe, ja garanteeritult on vaja paar ametnikku lisaks...

Kel piisavalt masohhismi, võib terve koalitsioonileppe niimoodi üle käia.

Ehk siis meie valitsuse jaoks ei ole Eesti demograafilises, moraalses ja majanduslikus ummikus.

Organisatsiooniline skisofreenia lõpetatakse tavaliselt väljapoolt. Erafirmas on selleks juhatus ja seal on kõik sirgjoonelisem ja vahetum – sa kas leiad asja juhtima need, kes midagi ära teevad, või lepid pankrotiga.

Suurte korporatsioonide ja riigiasutustega pole asi enam nii ühene – tihti elavad need veel aastaid pärast seda, kui nende eksisteerimine on ilmselgelt kahjulikuks muutunud. Parimad töötajad lahkuvad ja asemele tulevad need, kes edukalt töötegemist imiteerivad. Kulud lähevad lakke ja ära tehakse vähem. Ja keegi ei julge seda sõnnikuhunnikut torkima hakata.

Riikide skisofreenia lõpetamine on reeglina valus. Tihti käivad need elanikkonna määratute kannatuste saatel alla ja kas kukuvad oma raskuse all kokku või paneb mõni naaber neile käpa peale. Mõnikord võib sellise riigi vallutamistki halastuseks pidada, mis sest, et sõda pole kunagi ilus.

Rumaluse vastu on ka jumalad jõuetud

Vist kuidagi täpsemalt kui selle Friedrich von Schilleri tsitaadiga ei õnnestugi hetkel Eestis toimuvat iseloomustada.

Demokraatia üks parimaid külgi on võimalus kõlbmatud valitsejad suurema verevalamiseta välja vahetada. Võimalik, et eestlast tuleb veel tükk aega teatud elundist tirida ja võib-olla sureb väljagi, julgemata rusikat taskust võtta.

Tõepoolest, kui hulluks asjad veel minema peavad ja mida see ütleb eestlaste kohta, kui valitseva koalitsiooni toetus on kolmandiku ligi, ent me oskame ainult resigneerunult õlgu kehitada ja pobiseda, et seadus on selline... Tahaks kõrvadest kinni võtta ja raputada! – riik on meie jaoks, mitte vastupidi, seadused on elu korraldamiseks, mitte üksteise nöökimiseks. Kui selgus, et oleme valesti valinud, tuleb ümber valida – nii lihtne see ongi.

Kui praegu kuulutataks välja erakorralised valimised, lööks see kaardid segi. Kartellierakondadel on veel kõik kampaaniavõlad maksmata ja kõik need spinnid, häma, vale, pseudoteemad, laimamine – ühesõnaga, kõik see poliittehnoloogia, millega valija ajusid pestakse, läbi mõtlemata. Ja kui veel nüüd uutel tulijatel oleks julgust keskenduda päris teemadele ja mitte üritada vanade jaoks salongikõlbulik olla...

Või pole veel piisavalt valus? On lihtsam kannatada ja vaadata, kuidas kannatuse kaotanute kannad välguvad? Ma ei vaidle tegelikult vastu Jaak Jõerüüdile, kes on veendunud, et kui oled kusagil sündinud, siis on sellel sügavam mõte, kui esialgu paistab. See kohustab.

Aeg on küps Eestile surmavalt ohtlik kriminaalne kamp Toompealt minema lüüa.

Mõnikord aga juhtub nii, nagu omal ajal koolis õpetati – valitsejad enam ei saa ja rahvas enam ei taha. Selle asja nimi on revolutsioon. Me ju tegelikult teame, mida teha tuleks.

Peame muutuma ametnikeriigist ettevõtjateriigiks. Selleks tuleb ajakohastada maksukeskkond, see tähendab seda päriselt teha, mitte Excelis midagi kokku soperdada – seada eesmärgid ja vastavalt sellele kasutada makse kui majanduskeskkonna regulaatoreid. Tuleb oluliselt kärpida bürokraatiat, see tähendab seda päriselt teha, vähendades oluliselt mõttetute ametnike ja regulatsioonide arvu. Jah, see on kartellierakondadele väga valus, sest toiduahelad on omasid täis.

Tuleb korrastada halduskeskkond. Selle esimeseks sammuks on muuta euroopalikuks suurlinnaks Eesti kui rahvusriigi piduriks muutunud Tallinn. Pealinnaregiooni seadusega tuleb muuta Tallinn ja Harjumaa orgaaniliseks tervikuks, teiselt poolt aga anda linnaosadele (valdadele) õigus omi asju ise otsustada. Tallinn on Eesti-suguse riigi jaoks liiga suur, kummatigi tuleb lõpetada vastandumine ja see Eesti heaks tööle panna.

Tuleb enda eest võidelda. Jah, me oleme osa Euroopast, kuid see ei tähenda, et jagatakse probleemid, aga mitte rikkusi. Turg on tore asi, aga kusagil peab keegi kasvatama lapsi ja hoolitsema vanurite eest. ELi seadustega on meilt võetud elementaarsed ühiskonna kaitsemehhanismid ja muidugi jääb vaid jälgida, kuidas meie tööjõud teenib kasumit seal, kus rohkem makstakse. Järelikult halveneb suhe, palju on võimalik kulutada järeltulevale põlvele ja seega sama elementaarselt saab kõik ainult halvemaks minna.

Kui Euroopa Liit on üks, tuleb föderaaleelarve kaudu ühtlustada ka sotsiaalne kaitse. Kui pole... nojah, meil tuleb endale selgeks teha, kuhu sattunud oleme ja kuidas seal ellu jääda.

Me peame ükskord ometi käituma riigina.