Juhtkiri: tuumalepe on alternatiividest parem

Eile sõlmisid Iraan ja kuus suurriiki – USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Hiina ja Saksamaa – tuumaleppe, millega loodetakse takistada Iraani jõudmast tuumarelvani, ning vastutasuks leevendatakse islamiriigile kehtestatud sanktsioone. Ehkki avaldatakse lootust, et see vähendab Iraani ohtlikkust võimaliku tuumariigina, kardetakse ka, et lepe (mida on juba jõutud nimetada «moraalselt kaheldavaks») muudab Iraani valitseva režiimi, mis on näidanud end pühendunud ja tõhusa terrorismitoetajana, tulevikus tugevamaks, kui ta on praegu.

Ehkki tuumarelva küsimus ja Iraani toetus terrorismile on väidetavalt kaks eri asja, on need ometi selgelt seotud. Ühelt poolt on Ühendriigid andnud selgelt mõista, et lepe puudutab vaid tuumarelva ja see ei ole seotud Iraani käitumisega Lähis-Idas. Kuid tuumakõneluste oluliseks komponendiks on sanktsioonide leevendamine Teherani jaoks, mis vabanevate ressursside tõttu kasvatab piirkonnas oluliselt Iraani destabiliseerivat rolli.

Nagu The Atlantic eile nentis, on see kurb järeldus vältimatu. Sandistavate sanktsioonide leevendamine tähendaks ligikaudu 150 miljardi dollari voolamist Teherani. Vähemalt lühiajaliselt on raske kujutleda stsenaariumi, et Liibanoni šiiitlik terroriorganisatsioon Hezbollah ja teised Iraani raha toel elavad terroriorganisatsioonid ei näeks leppest kasu tõusvat. Iraan kui Assadi režiimi toetaja ja relvastaja mängib olulist rolli Süüria vastu suunatud tegevuses, ning lepe lisab sellele veelgi nii ressursse kui paraku ka rahvusvahelist legitiimsust.

Foreign Policy märkis, et väidetavalt olevat Iraanil küll huvi paigutada vabanev raha pigem infrastruktuuri ja riigi enda vajaduste katteks, kuna tuleva aasta valimised on argument Iraani elatustaseme tõstmiseks. Selle plaani juures on aga üks nõrk koht: Iraani puhul ei ole tegu demokraatiaga. Minevikus on Iraan toetanud Hezbollahit umbes 200 miljoni dollariga aastas, kuid vajadused on suurenenud ning Hezbollahi liidrid on avalikult välja öelnud, et loodavad leppe tulemusena arvestatavat rahasüsti.

Ehkki lepe kannab endas kompromissi terrorit toetava režiimiga, on sel praktiline hädavajalikkus. Loodetakse, et lepe kahandab märkimisväärselt võimalust, et Iraan ettenähtavas tulevikus oma kurje tegusid tuumarelva argumendi kaitse all teha saab. Kui see nii on, siis on ehk lepe õigustatud.

Ilmestamaks raskeid valikuid, mille ees Ühendriigid seisavad, tsiteerib Peter Beinart The Atlanticus Woody Allenit: inimkond on teeristil, üks rada viib meeleheitesse ja lootusetusesse, teine aga täieliku hääbumiseni – loodame, et meil on tarkust teha õige valik.

Tuumaleppe kontekstis on selle iva lihtne: oluline pole mitte see, milline on saavutatud tulemus võrreldes ideaalse tulemusega. Oluline on, milline on tulemus arvestades olemasolevaid alternatiive. Olgu pealegi moraalselt kaheldav, lepe on alternatiividest lootusrikkam.