Liis Vaksmann

FOTO: Sander Ilvest

Igal ametipostil võib kohata inimesi, kes kasutavad ära oma staatust. Inimesele meeldib rõhutada, et just tema on see õige ning teised seisavad temast madalamal. Sõiduõpetaja ametikoht tundub sellist suhtumist soosivat.

Juba õpetajaamet ise on esinduslik. Meile on maast madalast sisendatud, et õpetajasse tuleb suhtuda lugupidavalt ja tema kui esindusliku persooni sõna tuleb kuulata.

Kui nüüd õpilane suundub autokooli, siis suhtumine oma õpetajasse ei muutu, küll aga leidub teatud seltskond õpetajaid, kes suudavad oma õpilased ebameeldivatesse olukordadesse panna. Selleks kasutavad nad tihti kaheti mõistetavaid repliike või asetavad oma käsi sinna, kus need ei tohiks olla. Olukorrad ei teki aga üleöö. Enamasti on see pikaajaline protsess, kus üks osapool katsetab piire, tegemaks kindlaks, kui kaugele teine pool lubab asjal areneda. Kõigepealt saab asi alguse kahemõttelistest lausetest, mille juurde käivad vabandused, et ärgu õpilane seda kuidagi valesti tõlgendagu. Seejärel lisanduvad «juhuslikud» puudutused. Nii tekitatakse ka ohvrile tunne, justkui kujutaks ta toimuvat ette.

Õpilane on pandud aga olukorda, kus ta ei oska olla ega midagi öelda. Ta ei saa aru, mis õigupoolest toimub. Ta tahab säilitada viisakuse, kuid õpetaja trambib selle viisakuse lihtsalt jalge alla. Õpilast jääb kummitama küsimus, kas ta ehk ei mõtle üle ja võib-olla asjad tegelikult ei olegi nii, nagu tema neid näeb.

Küllaltki keeruline on selliseid situatsioone kontrollida. Kui midagi juhtub, siis õpilasel on väga keeruline seda tõestada – õpilase sõna õpetaja oma vastu. Üldsus usub õpetajat, kuna tema on autoriteet ja kannatanule kleebitakse silt, nagu too oleks ise toimunut provotseerinud.

Paraku ei oska enamik õpilasi näha ega lugeda ohu märke. See tuleneb tänapäevasest ühiskondlikust moraalist. Inimesed aktsepteerivad neile öeldud kaheti mõistetavaid ja seksuaalse alatooniga kommentaare. Lõpuks, kui olukord väljub taluvuse piiridest, on ahistaja seisukohal, et juhtunu oli vastastikune. See on ka üks põhjus, miks inimesed, kannatanud, sellest ei räägi – valitsevad hirm ja kartus ise häbiposti jääda. Kui inimene on kannatanu positsioonis, siis tekib tal paraku automaatselt mõte, et ta on ise selles süüdi.

Kui õpilane on tajunud, et õpetaja on temaga käitunud ebasündsalt, vahetab ta enamasti kohe sõiduõpetajat. Kui aga uuritakse vahetuse põhjust, öeldakse vastuseks – õpetaja ei sobinud. Sellega asi piirdub. Kui aga õpilased räägiksid, mis neid tegelikult vaevab, ei sünniks selliseid olukordi, kus sõiduõpetajad kasutavad enda positsiooni ära ja ahistavad noori tüdrukuid. Õpilane kõrvaldab küll enda jaoks probleemi, kuid laiema üldsuse jaoks jääb see siiski õhku. Mahavaikimist on meie ühiskonnas liialt palju ja asjad ei saa enne paremuse poole liikuda, kui nendest ei räägita.