Edward Lucas.

FOTO: Postimees

Ajakirjanik Edward Lucas leiab, et Euroopa Liit peab käituma Kreeka kriisi puhul nagu impeerium ning sellest oleks kasu kõigile.

Miks peaks neile, kes töötavad vähem ja saavad rohkem palka, osaks saama parem kohtlemine? See on lihtsustatult vaatenurk Kreeka küsimusele Eestist Bulgaariani kunagi «Ida-Euroopaks» nimetatud regioonis. Kreeklased võivad leida inimlikul tasandil kaastunnet, ent miks peaksid Balti riikide või Slovakkia rahapuudust tundvad maksumaksjad maksma kõrgemaid makse või isegi laenama raha inimeste aitamiseks, kes on oma kitsikuses ise süüdi?

Kreeklased lahkuvad tööturult vara kopsakana näiva pensioni toel vanaduspõlve veetma. Süstemaatiline suutmatus luua moodsa Euroopa riigi elemente, nagu sõltumatu statistikaamet, maakatastrid, reformida riigihangete süsteemi, liberaliseerida turgu nii tööjõu kui ka kaupade osas tekitab midagi põlguse ja haavumise vahepealset riikides, mis tegid jõupingutusi, et end napi aastakümnega postkommunistlikest varemetest edulooks muuta. Kahtlemata on Ukraina Euroopa Liidu abile väärilisem kandidaat?

Veetsin juhtumisi terve eelmise nädala Ukrainas (Lvivis) ja Kreekas. Sarnasused on rabavad. Äraostetav ja ebakompetentne poliitiline eliit on mõlemat riiki korduvalt alt vedanud. Valimised pakuvad masendavat valikut kaabakate ja idiootide vahel (suure kattuvusega). Mõlemas riigis tegutsevad problemaatilised parempoolsed äärmusrühmitused – Paremsektor Ukrainas ja Kuldne Koidik Kreekas. Seevastu avalik arvamus on mõlemas riigis palju mõistlikum. Nii Kreekas kui ka Ukrainas usub rahva enamus, et Euroopa integratsioon on nende saatus ja kaasasündinud õigus. Mõlemad peavad selle eesmärgi täitumiseks palju muutuma.

On ahvatlev, ent ekslik näha seda kitsalt moraaliküsimusena. Kreeka on rikkunud reegleid, mistõttu tuleb riiki karistada. Ukraina peab reeglitest kinni ja seetõttu tuleb teda aidata. Klounilikud Syriza poliitamatöörid on suurustlemisega usalduse ammendanud ja riigi majandust nõrgestanud. Kreeklased valisid nad võimule ning toetasid neid referendumil. Seetõttu peaksid nad tagajärgede eest vastutuse võtma.

Selle lähenemise probleem seisneb poliitilise eliidi pattude võimendamises ning tavainimestele liiga suurte kannatuste põhjustamises. Kui meil tuli tegemist teha Viktor Janukovõtši režiimiga Ukrainas, ei oodanud me rahvalt kõigi tagajärgedega toime tulemist. Valgevenes üritame endiselt teha, mida suudame. Kui Rumeenia ja Bulgaaria murdsid Euroopa Liiduga ühinedes antud lubadusi kohtusüsteemi reformimisest ja korruptsioonivastasest võitlusest, ei hüljanud me neid. Me suurendasime oma jõupingutusi.

Keerulistele probleemidele vaid reeglite, piitsa ja prääniku raames lähenemine jätab kahe silma vahele kõige olulisema: mängu lõppedes on need riigid endiselt olemas. Me peame jätkuvalt nendega tegelema. Euroopa jaoks on halvim läbikukkunud riik oma piiridel (me oleme näinud seda Süürias ja Iraagis; see võib tulla kodule palju lähemale).

Raskesti seeditav tõde on, et EL peab käituma nagu impeerium. Kui EL kindlustab oma äärealad, võidavad sellest kõik liikmed. Kui ta seda ei tee, on tulemus vastupidine. Kreeka kriisi sageli tähelepanuta jäetud tagajärg on see, et Euroopa on juba astunud mõned olulised sammud sügavama integratsiooni suunas. Euroopa Parlamendi debatt, kus Belgia liberaal Guy Verhofstadt kritiseeris tuliselt Kreeka peaministrit Alexis Tsiprast, oli tähelepanuväärselt esimene kord, mil sageli põlatud kogu etendas oma tõelist rolli Euroopa-ülese avaliku arvamuse kõnelavana.

Lühidalt, Ukrainas läheb vaja sama poliitilise tahte ja institutsionaalse muskli kombinatsiooni, mida EL peab rakendama Kreeka puhul. Ühtlasi võib see teha EL-ist tapva vastase Putini režiimile Moskvas.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.