Toomas Vaher: karistusõigus vajab korrastamist

Vandeadvokaat Toomas Vaher Foto: Eesti Advokatuur

Praegune olukord karistusõiguses õõnestab tasapisi, aga järjepidevalt riigi õigussüsteemi usaldusväärsust, kirjutab Eesti advokatuuri esimees Toomas Vaher.
 

Aasta 2010 sügisel tõdeme kõik koos, et õigusemõistmine kriminaalasjades on lahkunud kohtumajast. See toimub nüüd prokuratuuri seinte vahel ning kohtus käiakse üksnes sündinud lahendile õnnistust saamas. Üle 90 protsendi kriminaalasjadest lahendatakse kokkuleppemenetlustega. Vastukaaluks väidetakse küll, et kohtutel on õigus «nõrku» kokkuleppeid mitte kinnitada ja tagasi saata, kuid see kõlab kuidagi õõnsalt. Mööname, et see võimalus on pigem teoreetiline ning mõned üksikjuhtumid ei muuda üldpilti. Valdavalt kinnitatakse kokkulepped nii, nagu need esitatakse, ja liiga palju küsimusi ei küsita.

Kokkuleppeasjades ei ole reaalselt olemas objektiivset ja erapooletut kohtumõistjat, kes neutraalse pilguga hindaks, kas menetlus on toimunud seaduslikult ja menetluspõhiõigusi austades ning kas on kogutud piisavalt usaldusväärseid tõendeid. Samuti jääb kokkuleppe puhul sisuliselt vaatluse alt välja küsimus, kas vastutusele on võetud kõik osavõtjad või ainult mõni.

Üheksal juhul kümnest ei pea ­uurijad-prokurörid oma töö tulemuste usaldusväärsust kohtu ees täiel määral tõestama. Kaitsja võimalused on samuti piiratumad, sest vaidlus ei toimu kohtus, vaid prokuröri juures, kes mõistagi toetab oma versiooni. Varasem arusaam, et õigust mõistab ainult kohus, ei vasta enam täielikult tõele.

Kokkuleppemenetluse ainus õigustus on menetlusökonoomia, puhas pragmatism. Selle nimel on loobutud tõendamiseseme asjaolude täielikust väljauurimisest ja tõendamisest ehk tõe väljaselgitamise eesmärgist ja seega kontinentaaleuroopalikust kriminaalmenetluse käsitlusest. Selle asemel on angloameerikalik eesmärk – saavutada õigusrahu. Selline võimalus – ­ilma süüd tõendamata karistada – ei pruugi olla iseenesest alati halb, kui see on ühiskonna teadlik valik ja kui seda kasutatakse mõõdukalt. Aga kas see on teadlik valik ja kas kasutus on mõõdukas?

On raske uskuda, et kokkuleppemenetlust ja teisi lihtsustatud menetlusi kehtestades pidaski seadusandja algusest peale silmas, et uurimisorganid loobuvad tõe lõpuni väljaselgitamisest niivõrd massiliselt.
Tuletame meelde selle aasta kevadel taas tekkinud arutelu seoses ülekriminaliseerimisega. Kaasmaalasi hämmastasid riigikohtu esimehe välja öeldud karmid arvud: tööjõulistest 15–74-aastastest Eesti elanikest on 55,6 protsenti kantud karistusregistrisse väär- ja kuritegude toimepaneku pärast (hõlmab ka kustunud karistusi). Ülekriminaliseerimisega kaasnevad latentne kuritegevus, õiguse selektiivne kohaldamine, ühiskonna tolerantsuse suurenemine kriminaalkaristatuse suhtes ja muud negatiivsed kõrvalnähud. Oleme olukorras, kus kaugeltki mitte kõiki toimepandud rikkumisi ei uurita ega menetleta. Samas on hinges kahtlus, kas kõik rikkumised ongi üldse väärt asjaajamist ja kas uurimisorganid mõnikord rikkumise koosseisu tõlgendust meelevaldselt ei laienda.

Pannes kokku kohtute ülekoormatuse, ülekriminaliseerimise ja ebaõnnestunud eksperimendid menetlusseadusega (nn katkematu menetlus), jääbki üle tõdeda, et kokkuleppeasjad on selline omapärane konveierimaiguline menetlus, mis võimaldab massiliselt süüteoasju karistavate otsusteni viia. Praegu oleme olukorras, kus kokkuleppemenetlust ei saa enam kaotada, sest see tähendaks ­õigussüsteemi sisulist seiskumist ülekoormuse tõttu. Kuriteod aeguksid enne, kui riik suudab asjad kohtuotsusteni viia. Seega on džinn pudelist välja lastud ja kellelgi pole enam väge teda sinna tagasi suruda.

Kõrvalnähtusena on prokuratuurile kandunud karistusõiguse tõlgendaja ja karistuspraktika suunaja roll, mis peaks idee järgi kuuluma kohtutele. Prokuratuur ja politsei kui täitevvõimu harusse kuuluvad võimustruktuurid suurendavad oma mõjuvõimu. Selline olukord hakkab pikapeale kahjustama kohtusüsteemi autoriteeti ja devalveerib teo toimepanijate suhtumist karistusse, eriti olukorras, kus karistada saanud isik ei pruugi olla end isegi süüdi tunnistanud.

Karistusõiguses on veel üks küllalt arvestatav probleem. Keskmine Eesti inimene ei suuda selgelt eristada kriminaalasju väärteoasjadest, piirid on hägustunud. Mõned kriminaalkorras karistatud inimesed ei tea isegi pärast seda, et neid on karistatud kuriteo eest (nt liikluskuriteod), kuna inimese sõnul «sain ju ainult trahvi». Mõne väärteo eest karistatakse karmimalt kui kuriteo eest.

Millised aga on üldse karistusõiguslikult menetletavad süüteod, selles inimestel selgust pole. Kuriteokoosseisud on küll koondatud karistusseadustikku, seevastu väärteo korras karistatavatest tegudest nimekirja koostada on äärmiselt keeruline ülesanne isegi juristidele. Väärteokoosseisud on kodifitseerimata ja riigikohtu analüütikute andmetel laiali 148 seaduses.

Asja teeb segasemaks see, et suur osa koosseise on blanketsed, ehk karistust ettenägevad paragrahvid viitavad käitumiskohustusele (näiteks eeskirjadele), mida peab otsima teistest õigusharudest ja mille sisu väärteoparagrahv ise ei ava. Tõenäoliselt ei ole Eestis järele jäänud enam eriti palju inimesi – kui üldse –, kellel oleks terviklik ja ammendav ülevaade, milliste tegude eest on teoreetiliselt võimalik saada väärteokaristus. Rikkujaks võib kogemata saada igaüks. Üllatuslikus olukorras ebaõiglaselt karistada saamine ei paranda kedagi, vaid tekitab üksnes trotsi õiguskorra vastu.

Kokkuvõtvalt peaks olema üsna selge, et pea liiva alla peitmine karistusõiguse küsimustes ei aita. Karistusõigus on arvukate muudatuste-täienduste läbi muutunud süsteemituks ning vajab põhjalikku ülevaatamist, sh tuleks kaaluda üleliigsetest süüteokoosseisudest loobumist ja allesjäävate kodifitseerimist ühtsesse seadustikku. Samuti tuleks üle vaadata võimalused, kuidas sisulist õigusemõistmist kohtu kätesse tagasi anda ehk kuidas ohjeldada vohavat kokkuleppemenetlust. Senine olukord õõnestab tasapisi, aga järjepidevalt riigi õigussüsteemi usaldusväärsust.