Esta Kaal: kas kiusamine on vaid süütu inimestevaheline jagelemine?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kiusamine on alati stressirohke kogemus ja mitte ainult kiusatava jaoks. Tegemist on isikutevahelise suhtlusega, mille mõju on alati vastastikune, kirjutab Tallinna Ülikool kommunikatsiooni instituudi uurija Esta Kaal.

Kiusamise all mõistetakse olukorda, kus kedagi ühe või mitme inimese poolt korduvalt solvatakse, tekitatakse kahju või ahistatakse muul viisil, kusjuures kiusataval puudub võimalus seda olukorda muuta.

Kiusamist on sotsiaal ja tervishoiu valdkonna teadusuuringutes käsitletud valdavalt alaealiste omavahelistes suhete puhul ning seda teemat on ka meedias viimasel ajal õnneks üsna palju käsitletud. On ka põhjust, sest teated - Eesti koolikiusamise esirinnas (Maailma Tervishoiuorganisatsioon 2005) või Eesti küberkiusamises eesotsas (EU Kids Online 2012) – ei anna alust rõõmustamiseks, sest kiusamise ja kiusaja roll võib käia inimesega kaasas läbi elu (kool, ülikool, töökoht).

Tõsi kiusamiskogemusega inimeste osakaal mõnevõrra väheneb vanuse suurenedes, kuid ei ole uuringuid, mis näitaks, et Eesti puhul on vähenemistempo kiirem.

Loogilise arutlusena võime eeldada, et Eesti ühiskonnas on kiusamine inimsuhetes suhteliselt laialt levinud – võimalik, et  isegi sellisel määral, et me ei pööra sellele täiskasvanuna tähelepanu?

Kiusamisest  täiskasvanute vahelistes suhetes on uuritud ja räägitud koolikiusamisega võrreldes vähem. Eestis on töökohal kiusamist on uurinud Merle Tambur ja Maaja Vadi Tartu Ülikoolist, kes leidsid, et töökohal tunneb end aegajalt kiusatuna kaheksa protsenti töötajatest.

Kiusamise ilmingutest ülikoolis, sh üliõpilaste omavahelistes suhetes ja ülikooli personali poolt, põhjalikud uuringud Eestis puudusid, mistõttu liitusid Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi teadlased 2012. aastal Jyväskylä Ülikooli professori Maili Pörhölä algatatud selleteemalise rahvusvahelise võrdlusuuringuga.

Kiusamine on alati stressirohke kogemus ja mitte ainult kiusatava jaoks. Tegemist on isikutevahelise suhtlusega,  mille mõju on alati vastastikune. Erinevad uuringud on näidanud, et kiusamine mõjutab, mitte ainult inimese subjektiivset heaolu tunnet (ei luba tunda olla rahul, tasakaalus või õnnelik) vaid see on seotud ka inimese vaimse tervise häirete ilmingutega.

Jyväskylä Ülikooli professori Maili Pörhölä poolt 2008. aastal läbiviidud üliõpilaste terviseuuring (vastas 5086 üliõpilast) näitas, et üliõpilaste seas keda kiusati esines oluliselt sagedamini alkoholi või muude mõnuainete kuritarvitamist ning hasartmängu või internetisõltuvust. Kiusamise ohvrite ärevustase erinevates õpisituatsioonides (nt seminarid, suhtlemine õppejõuga, eksamid ja testid) on kõrgem kui mittekiusatutel. Ka söömishäireid esines neil sagedamini.

Loomulikult ei alga kiusamine ainult ülikoolist – 20 protsenti Soomes küsitletud üliõpilastest omasid kogemust kiusamisega juba enne ülikooli – vastupidi ülikoolis on kiusamiskogemust kordi vähem (ligikaudu 6 protsenti üliõpilastest).

Võib ju ka küsida, et kas see on hea või halb uudis negatiivse rollimudeli jätkumise kohta, et ülikoolis kiusamist kogenutest oli 51 protsenti kiusatu rollis olnud ka varem ning ülikoolis teisi kiusanutes 47 protsenti olid ka varasemas koolieas oma kaasõpilasi kiusanud. See on suhtumise küsimus, kas näeme, et klaas on pool täis või pooltühi. Kindel on see, et nimetatu negatiivses rollis võib üks inimene olla läbi elu.

Lisaks Soomele ja Eestile viidi üliõpilaste uuring läbi veel Argentiinas (969 tudengit) ja USA ülikoolides (2082 tudengit) ning peagi lisanduvad andmed Londoni Ülikooli kohta. Rahvusvaheline võrdlusuuring annab võimaluse selgitada lisaks kiusamise kui nähtuse levikule ka selle võimalikke sotsiokultuurilisi erinevusi ja tagamaid. 

Siinkohal on hea võimalus tänada Tallinna Tehnikaülikooli, Eesti Maaülikooli, EBSi, Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli ja Tallinna Majanduskooli, kes vastasid Tallinna Ülikooli koostööpalvele küsitluse korraldamiseks ka nende üliõpilaste seas ning loomulikult 1053 üliõpilasele, kes vastasid põhjalikule küsimustikule. Uuringu tulemused asetasid Eesti Argentiina, Soome ja USA võrdluses üsna omanäolisele positsioonile.

Ülikoolis on kaasüliõpilase poolt kiusamist kogenud Eestis kõige vähem vastajaid – ainult kaks protsenti võrreldes Argentiina 25, USA 11 ja Soome viie protsendiga. 

Seevastu on Eesti üliõpilased oluliselt rohkem märganud enda suhtes kiusamist ülikooli töötajate poolt (16 protsenti Eestis küsitletutest) kui Argentiinas, USAs ja Soomes (vastav näitaja kuue kuni üheksa protsendi vahemikus). Neid, kes tunnistavad, et on teisi üliõpilasi õpingute perioodil kiusanud on selles valguses ootuspäraselt Eestis kõige vähem ja Argentiinas kõige rohkem.

Üllatav on aga tulemus, et kui Eestis ja Soomes on kiusatute ja kiusajate osakaal suhtelist sarnane (Eestis 2 vs 1,7 protsenti ja Soomes 5 vs 2,3 protsenti), siis Ameerika mandril on vastavates näitajates vahe oluliselt suurem: Argentiinas ligi viiekordne (vastavalt 25 vs 5,5 protsenti) ning Minnesotas ligi neljakordne (11 vs 3,2 protsenti).

Kogutud materjali edasine analüüs ja tuleviku uuringud peaks andma vastuse, millised sotsiokultuurilised erinevused on sellise tulemuse taga, sh: kiusamise, kiusatava ja kiusaja positsiooni tähendus, ühiskonnas levinud väärtushinnangud, sotsiaalsed tavad ja normid või muu. Milline on seos teiste heaolu peegeldavate näitajatega ühiskonnas, sh vaimse tervise, elustiili stressirohkuse või ühiskonna liikmete «õnnetunde» indeksiga.

Võrdlus teiste riikidega aitab paremini mõista, milline on meie «normaalsus», mida see räägib meie tavade ja uskumuste kohta ning kuidas see mõjutab (on mõjutanud) meie heaolu ja vaimset tervist pikas perspektiivis. Mis aga kõige olulisem – sõltumata millisel tasandil kiusamist uuritakse – see teadvustab meile tervise ja heaolu ning inimeste vahelise suhete vastastikust seost ning sunnib märkama ja tegelema ka normaalseks peetavate suhtluspraktikatega enne kui need väljenduvad ebanormaalsete (kahjulike) tagajärgedena nii üksikisiku, pere või ühiskonna tasandil. 

----------

Artiklis kasutatud faktoloogia allikas on EUSUHM 2015 konverentsi ettekanne «Bullying among university students in four countries: associations with healt and well-being». Autorid Maili Pörhölä, Jyväskylä Ülikool; Kristen Cvancara, Minnesota Ülikool; Esta Kaal ja Kaja Tampere, Tallinna Ülikool; Kristina Kunttu, Finnish Student Health Service; Beatriz Torres, Gustav Adolfi Kolledž Minnesota.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles