Sirje Kiin: kas Lustivere mehed manduvad?

Sirje Kiin Foto: Erakogu

Põgenikekriis Euroopas on sundinud meid uuesti ja sügavamalt vaatama iseenda sisse, kes me oleme rahvana ja riigina ning kelleks tahame tulevikus saada ja jääda, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin.

Avalikku mõttevahetusse ilmub üha enam eksistentsiaalseid mõtisklusi, mis väljendavad jälle kõhklusi eesti rahva ja keele tuleviku suhtes. Ühed kardavad, et eestlased jooksevad mööda maailma laiali, teised on hirmu täis, et kogu maailm jookseb Eestisse kokku ja kogu õu saab «õnne täis», nagu luuletas kord Juhan Viiding ühest hoopis teisest massimigratsiooni ajastust. Kolmandad on kindlad, et sureme peatselt välja ja pigem varem kui hiljem.

Kirjanik Mihkel Mutt kirjutas hiljuti veebiväravas Huige üpris nutuse Fabiani-essee «Rahvuslikust ebakindlusest»: «Eesti rahvas ei kao, vaid mandub. Ta mandub üldiselt, nii nagu inimkond tervikuna globaalsel IT- ajastul teatud mõttes atrofeerub, ja mis paistab olevat vältimatu («õpitud abitus» jms.). Aga Eesti mandub ka kohalikult, iseenda suhtes, see tähendab identiteedi nõrgenemise mõttes. Eestlase vaimsed luud lähevad pehmeks, ta muutub lössiks rahvaks. Kui see tõesti nii lähebki, siis hakkame varsti selle tagajärgi nägema absoluutselt igas eluvallas. See poleks just meeldiv. Kordan, üks kindlamaid mandumise tunnuseid on see, kui selles enam ohtugi ei osata näha.»

Viimase lausega võtab Mutt võimalikelt vastuväitlejatelt otsekui ära isegi võimaluse midagi vastu väita, sest siis oleksime nagu iseenesest parimad näited selle kohta, et me ei suuda endas väidetavat mandumise probleemi isegi mitte tunnistada. Ometi söandan Muti mandumisväite vaidlustada järgmiste argumentidega.

Esiteks teame, et eesti keel on eestlaste identiteedi kese. Eesti keel pole kunagi varem ajaloos olnud niivõrd kaitstud institutsiooniliselt kui ta on seda praegu, alates eesti riigikeele staatusega  ja säilitamise kaitstusega põhiseaduses ja lõpetades ametliku keele staatusega Euroopa Liidus. Eesti keelt räägib praegu pidevalt kasvav, mitte kahanev arv inimesi. Eesti keel kuulub infotehnoloogilise arengu poolest maailma esimese 30 arenenuma keele hulka.

Maailmas on umbes 6000 keelt, kõnelejate arvu poolest on eesti keel vägevuselt 274. auväärsel kohal, üldsegi mitte kaduvas tagumises tuhandes, nagu kiputakse uskuma.

Kõrgharidust saab maailmas umbes sajas keeles, Euroopas 30 keeles, sh eesti keeles. Maailmas on umbes 200 riiki, sh Eesti riik, kus põhirahvuse keel on riigikeel. Muidugi tundsime kord saksa, kord vene, nüüd inglise keele survet, aga igal survel on olemas vastujõud, õpetati juba algkooli füüsikaklassis: lugegem andekat ja arvukat eesti luulet!

Teiseks heidab Mihkel Mutt eesti eliidile ette, et me polevat täitnud moraalset kohustust rahvusliku enesetunde tugevdamisel ja alalhoidmisel, samas murendab ta ise seda jõudsalt oma küsitava süüdistusega. Paradoksaalselt räägib ta vastu iseendale kui kirjanikule, kelle teosed on eesti identiteeti kindlasti tõhusalt tugevdanud, ehkki talle omases skeptilises ja iroonilises võtmes. Aga tappev eneseiroonia kuulub just meie tugeva identiteedi salarelvade hulka.

Eesti kultuuri käekäik pole kunagi ajaloos olnud nii jõuline, nii mitmekesiselt pulbitsev, nii kaugele maailma kiirgav kui ta on seda praegu. Me oleme kultuuriliselt tõesti praegu avatumad (aga kaugeltki mitte nii haavatavad) kui kunagi varem ajaloos, aga samas saame vabalt ahmida endasse maailmakultuuri ja anda niisama vabalt oma andeid maailmale tagasi. Ja seda me olemegi teinud.

Meie kultuuriline panus on praegu määratult suurem kui meie rahvaarv seda eeldaks või isegi füüsiliselt võimaldaks. Kirume mis me kirume oma poliitikuid ja rahvaesindajaid, aga Eesti pole kunagi olnud nii väljapaistev ja mõjus tegija maailmapoliitikas kui oleme seda praegu. Ning selle põhjuseks pole mitte pelkgeograafiline asukoht, vaid meie endi meeste ja naiste diplomaatiline võimekus nii riiklikus kui rahvadiplomaatias. Ühesõnaga – Eesti on suurem kui kunagi varem.

Jagan semiootik Valdur Mikita hinnangut, et eesti kultuuri üks vaimseid imesid ja tugevusi läbi ajaloo on olnud just see viis, kuidas me oleme kõigele vaatamata suutnud säilitada tasakaalu väliste ja sisemiste jõuhoovade vahel. Ainult et tihti me justkui ei taha oma plusse endale teadvustada.

Me ei märka iseenda haruldasi tugevusi, vaid keskendume lausa masohhistlikult ikka sellele, mis täna puudu tundub olevat: «Võiksime korrakski püüda hoomata väärtusi, mis on meile antud ja mille «otsas» me elame. Enne kui tõusiklikul kombel kõik madalaks ja mõttetuks kuulutame ja sinnapaika jätame, et siis üha suurema jõuga Euroopale järele tormata, mõtlemata sellele, et võib-olla on meist just meie iseolemise viisis ka tervele Euroopale rohkem kasu kui siis, kui oleme lihtsalt suuremate eeskujuriikide sädelev kloon. Meil on olemas kõik võimalused, olgem nüüd ainult varmad neid ära kasutama,» kirjutas Toomas Kiho 6. juuni Maalehes.

Kultuuri elusolek, sh identiteet sõltub avatuse ja suletuse tasakaalust, nii ühes kui teises otsas ootab surm. Elasime poolsajandi sunnitud suletuses, suures mures oma venestamise pärast, nüüd oleme saanud pendli hoogsalt teise suunda liikuma, aga oleme ilmselt eriarvamusel selle suhtes, kui kaugele pendel on lennanud. Mõnele tundub, et lendame juba teise surmaotsa, teistele, sh mulle tundub, et oleme täitsa keskel ja meile maitseb valikuvabadus ikka väga magus. Mõned aga ei suuda valikute virrvarris orienteeruda, neil läheb kiikudes süda pahaks, nad tahaks kiigelt maha, ukse lukku panna ja paigale jääda. Aga suletus ja liikumatus on kõige kindlam kultuuri surm.