Marge Tubalkain: nägemus naistest tundub olevat avatum kui nägemus mehest

, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marge Tubalkain.
Marge Tubalkain. Foto: Liis Treimann

Kunagi juhtus, et ma ei saanud soovitud töökohale, sest ma olen naine. Sellest ei olnud midagi, ma pole töökoha mõttes oma sugu iial kuigi oluliseks pidanud. Ja tegelikult pole mu kaotus ka kuigi oluline. Ma ei ole töökohtadele saanud ka soost mitteolenevatel põhjustel. Ning kuigi seda kiputakse unustama, ei ole ma nii mõneski mõttes sugugi nõrgem sugu. 

Kord räägiti mulle lugu sellest, kuidas noormehe naine oli teda löönud. Et mees lööks teda vastu ning naine saaks minna politseisse väitega, et mees peksab teda. Lapse hooldusõiguste küsimuses halastust ei tunta ja tihti jääb õigus laste kasvatamisel emale. Isa peab nii mõnigi kord tõestama, et ta pole süüdi.

Mari-Liis Huul kirjutab oma 2013. aasta magistritöös, et kui ema on «normaalne,» siis last isa juurde elama ei määrata ehk isa võimalused on suuremad siis, kui nad on emast tunduvalt paremad lapsevanemad.

Teine asi on haridus. OECD mullu avaldatud uuring näitab, et 25–64-aastastest naistest on kõrgharidus 45 protsendil. Meestel aga on see arv 17 protsenti väiksem. Ning kui võrrelda 2000. aasta rahvaloenduse tulemusi 2011. aasta omaga, selgub, et kõrgharidusega mehi on juurde tulnud neli, ent naisi kümme protsenti. Väga halb olukorras, kus teadmisi hinnatakse kätest üha enam.

Sealt tulenevad ka juba muud asjad – maailmast arusaamine, eluviisid ning see, mida nad ühiskonnale tagasi annavad, kuigi hariduse ja elu vahele ei anna absoluutset paralleeli tõmmata.

On tõsi, et samal ajal on naiste palgalõhe Eestis ligi 30 protsenti, mis on Euroopa suurim. Seal on tõesti palju sooga seotud aspekte. Kui nimetada vaid mõnda üksikut asja, siis naiste palgaootus ongi väiksem, nad õpivad madalamalt tasustatud erialasid ning meil on ka üsna pikk vanemapuhkus. Vanemahüvitise süsteem aga väikese lapse kõrvalt töötamist ei soosi. Kahjuks tuleb ka see, et kodutööd ja lapsed on tavapäraselt naiste õlul (suhtumine noorte seas on küll muutumas).

Lisaks veel see, kuidas naisi ja mehi nähakse. Kui naissoost tegevjuht ei pane kedagi kulmu kergitama, siis meessoost lasteaiakasvatajaga on teine lugu. See on taas miski, mis on muutunud avatud maailmapildiga inimeste seas. Ent nägemus naistest tundub olevat avatum kui nägemus mehest.

Ma ei ürita väita seda, et naiste roll ühiskonnas või perekonnas pole oluline. Või seda, et vägivald naiste vastu (selle kasutamist tunnistas hiljutises uuringus iga kümnes mees) pole oluline, arvestades, et vägivallatseja on pigem tuttav kui võõras. Ka palgalõhe on probleem. Ent lisaks naistele tuleks tähelepanu pöörata ka meestele ja nende muredele, mis tunduvat alguse saavat siis, kui töökoha uks selja taga kinni langeb.

Ükskõik, kuidas seda võtta, võrdsus ei ole kvoodid. Ega see, kumma pilt eespool on. Võrdsus on vabadus valida ja turvaliselt otsuseid teha. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles