Ants Nõmper ja Martin Käerdi: Eesti panus kultuursemasse Euroopasse – vähem vulgaarsust

Ants Nõmper Foto: Erakogu

Eestis ja ka mujal Euroopas õpetame oma lastele kodus ja lasteaias, et teise inimese ähvardamine piinamise ja tapmisega on lubamatu. Kaaskodaniku mõnitamine vulgaarsete sõnadega on halb ja lubamatu käitumine toob kaasa midagi halba, kirjutavad RaidlaEllex partner Ants Nõmper ja RaidlaEllex nõunik Martin Käerdi.

Täiskasvanuna saame teada, et mõnedes riikides on terroristide piinamine ülestunnistuse saamiseks ja edasiste terroriaktide ärahoidmiseks, siiski lubatud. Samuti saame teada, et kurjategijate hukkamine ühiskonna turvatunde tagamiseks on mõnes riigis lubatud. Lisaks avastame, et teinekord võib olla ka vulgaarsete sõnade kasutamine lubatud, kui see panustab ühiskondlikku debatti. Igal juhul jääb juba lapsepõlvest saadud reeglite eiramine erandlikuks ja eeldab alati mingit ülekaalukat avalikku huvi.

Kui me reeglite eiramise kaalukausile paneksime kellegi puhtmajandusliku huvi või otse öeldes – raha. Ühesõnaga, kas  asjaolu, et meediafirmal on odavam inimväärikust alandavate kommentaaridega mitte midagi teha, on ikka piisavaks põhjuseks elementaarsete kooselureeglite jalge alla tallamiseks? Enam mitte, Eesti Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud oma sõna.

Eestis on see nii juba 2009. aasta suvest. Euroopas alates selle aasta juunist, kui lõpliku lahenduse sai Euroopa Inimõiguste Kohtus niinimetatud Delfi vaidlus, mis kinnitas trendi loova väite, et meediaväljaanne vastutab enda portaalis avaldatud kommentaaride eest.

Viitena meeldetuletuseks, et kohtuasi sai alguse ettevõtja Vjatšeslav Leedo hagist Delfi vastu, kus ettevõtja esindajana oli meie selge väide, et Delfit ei saa pidada pelgalt kommentaaride passiivseks vahendajaks, vaid meediaväljaanne kutsub aktiivselt, enda majanduslikest huvidest lähtuvalt, inimesi üles lugusid kommenteerima. Suurkogu nõustus Eesti kohtute järeldusega, et Delfi koos kommentaaride tegelike autoritega on enda portaalis avaldatud kommentaaride avaldaja ning vastutab seega nende sisu eest.

Kui Eesti kõrgeim kohus 2009. aastal otsustas, et Delfi peab vulgaarsete kommentaaride eest maksma 5000 krooni, siis kuulutas Delfi, et tegemist on millegi täiesti arusaamatuga ja tuleb minna õigust otsima Euroopast. Delfi tollane juht Raudsalu: «Eesti kohus on võtnud Euroopas täiesti pretsedenditu seisukoha, mis on vastupidine kogu senisele kohtupraktikale.» Lisaks hakkas kohe pihta jutt sellest, et kõik internetis tegutsejad hakkavad vastutama: «Pigem on see täiesti hävitav kohtuotsus kõigile neile keskkondadele, kes tegelevad puhtalt kasutajate loodud sisuga, ehk videoportaalid, fotoalbumid, foorumid ja muud sedalaadi keskkonnad, kus foorumi kasutajad ise omavahel mõtteid vahetavad.» Nüüd, kuus aastat hiljem on hea võimalus kontrollida, mis siis nendest väidetest on saanud.

Sellest, et Euroopa Inimõiguste kohus pidas Riigikohtu otsust igati euroopalikuks ja õiguspäraseks, oli juba juttu. Selle asemel, et õhatada taga aegu, kui valimatult võis kommentaariumites räusata, võiks Riigikohtu otsuses näha pigem Eesti panust Euroopa kultuursemaks muutmiseks. Eesti ei ole Euroopale ja kogu maailmale andnud mitte ainult Skype´i  ja suurepärased e-lahendused, vaid ka kultuursema interneti.

Igasugustele internetivabaduse lõpu juttudele tõmbas Euroopa Inimõiguste kohus kohe alustuseks rasvase joone peale. Kohus rõhutas, et otsus puudutab ainult uudisteportaale, kes oma majanduslikest huvidest lähtuvalt pakuvad platvormi anonüümsete kasutajate poolt loodud kommentaaride avalikustamiseks, milledest mõned on selgelt ebaseaduslikud (vihakõne või vägivallale õhutavad).

Et oleks veelgi arusaadavam, lisas kohus, et Delfi otsus ei puuduta kuidagi teisi interneti foorumeid, kus avaldatakse kolmandate isikute arvamusi ilma, et need oleksid kuidagi mõjutatud foorumi pidajast.

Puudutatud ei ole ka sotsiaalmeedia platvormid, kus platvormi pidaja ei paku mingit sisu. Samuti ei ole puudutatud hobi korras peetavad veebilehed või blogid. Seega tegemist on väga väikesele osale interneti kasutamisvõimalustest laieneva otsusega.

Asjaolu, et internetile viimsepäeva kuulutajad eksisid näitab ka asjaolu, et kommentaariumid eksisteerivad käesoleva ajani. Ei ole Eesti teinud läbi ka mingit langust ajakirjandusvabaduse indeksis. Vastupidi, oleme tõusnud lausa kümnendaks.

Valla ei ole päästetud kommentaariumivastaste hagide lainet ja kahjuhüvitiste maksmine ei ole muutunud igapäevaseks. Nii kummaline kui see ka pole, on Leedo kaasus jäänud ilmselt ainsaks edukaks kaasuseks, kus raha välja mõisteti. Ja õigluse huvides olgu öeldud, et selle raha palus kannatanu üle kanda lasteaiale.

Eesti on jäänud riigiks, kus saab oma mõtteid vabalt väljendada ning vihakõne eest vastutuse panemine vihakõne avaldamise eest majanduslikku kasu saavale organisatsioonile aitab kaasa ka nende inimeste arvamusvabadusele, kes anonüümse leimi kartuses on muidu pidanud vait olema.

Vahest on ehk aeg mõista, et igal vabadusel, ka arvamusvabadusel on piirid. Neid austades loome kultuursema Euroopa.