Juhtkiri: toolide mäng

Kesk suurt suve on Eestis kirgi tekitamas tähtsad ametipostid. Kohtadele tahtjaid leidub, protseduurid on ka teada, aga ikka õnnestub korraldada lihtsa asja ümber emotsiooniküllaseid näitemänge.

Eriti hull on asi tehnikaülikooliga, millele uue rektori leidmisest sai kuidagiviisi kummaline farss. Väljastpoolt vaadates päris arusaamatu segadus on suurte traditsioonidega kõrgkooli renomeed kahjustanud enam kui ükskõik millise iseenesest pädeva kandidaadi ametissepanek, olgu tema nimi siis Aaviksoo, Tamm või mis iganes. Kuidas see umbsõlm aga nüüd lõpuks laheneb, peaks Eesti hariduselus andma üpris pretsedenti loova kaasuse.

Autorollo kohtuvaidlus ajendas vajaduse otsida uut välisministrit. Seni on põhiliseks kõneaineks kujunenud see, kes mingil juhul ei peaks kohta endale saama, ning nimede asemel eelistatakse loetleda neid suurepäraseid omadusi, mida kõike nii olulisel kohal vaja läheb. Kuid koht tuleb siiski täita elava inimesega, kel ilmselt ka vead ja puudused. Kahjuks võttis lahkuv välisminister juba ameti vastu riskiga, et teadaolev kohtuasi jõuab sinna punkti, kuhu jõudiski – hoopis lihtsam olnuks tänane valik teha ära kevadel.

Kõige intensiivsem kiremöll käib praegu siiski soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku üle. Äsjase poliitiku Liisa Pakosta ametissenimetamine on kohanud kategoorilist vastuseisu erinevatelt aktivistidelt ja ühendustelt ning kandidaatide sõelumisprotsess on võetud mitte luubi, vaid mikroskoobi alla. Nii nagu Jaak Aaviksoo puhul tehnikaülikooli rektori kohale, on ka Pakostale ette heidetud seda, et ta kandideeris kohale valitsuserakonna poliitiku rollist. Eestis on samas varasemastki näiteid, kus poliitikast minnakse edukalt erialavaldkonda tööle. Nii tegid näiteks endine riigikohtu esimees Märt Rask ja endine keskpanga president Andres Lipstok, kelle ametissepanekule samuti paljud omal ajal kõõrdi vaatasid.

Küllap saab mõnestki kodanikuaktivistist edaspidises elus veel erakonnapoliitik ja mõnestki tänasest parlamendiliikmest tulevikus sellise avaliku ameti pidaja, mis ka erialast pädevust nõuab. Ei ole ka erilist põhjust karta, et ka praeguseks IRList lahkunud Pakosta ei võiks olla toimekas ja aktiivne soovolinik, nagu olnuks ka mitmed neist, kes valikul kõrvale jäid.

Lõpuks on rahulolematutel alati võimalik riigi haldusakte kohtus vaidlustada või taotleda õiguskantslerilt nende põhiseaduspärasuse uurimist. Ent võib-olla tasuks debatti pidada hoopis selle üle, kas sisuliselt ministeeriumi keskastme ametniku pagunitega on ikka soovolinikul eraldiseisvana mõtet või aitaks Eestis võrdõiguslikkust paremini edendada näiteks vastav osakond õiguskantsleri büroos.