Paul Keres

FOTO: Wikipedia

Paavo Kivine kirjutab ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris, miks neli aastakümmet maailma teravaimas tipus püsinud suurmeister Paul Keres ei tulnud kordagi maailmameistriks.

Paul Kerese elu- ja saatuselugu kergitas malemaailmas juba tema eluajal ning hoiab tänaseni ülal vastuseta küsimuse: miks neli aastakümmet maailma teravaimas tipus püsinud suurmeister ei tulnud maailmameistriks, miks ei jõudnud ta isegi tiitlimatšini? Kusjuures tema kolleegid-konkurendid väitsid üksmeelselt: mängutugevuse ja saavutuste põhjal Keres kahtlemata vääris seda tiitlit.

Paul Keres

FOTO: virumaateataja.ee

Meenutame. Esmakordselt, sealjuures kõige lähemale tiitlimatšile jõudis Keres juba 22-aastase noorukina, kui võitis 1938. aastal AVRO turniiri ning omandas õiguse välja kutsuda valitsev maailmameister Aleksandr Alehhin. Mis üksnes õiguseks jäigi, kuna too эмигрант-невозвращенец (on alles termin!) pidas patukahetsuse ning Venemaale tagasipöördumise tuhinas juba matšiläbirääkimisi punase Venemaa uue maleliidri, Molotovi ja Stalini favoriidi Mihhail Botvinnikuga.

Hiljem oli Keres neljal kandidaatide turniiril teine. Osutudes nõnda läbi aegade kõigi tiitlita jäänute hulgas suurimaks ebaõnnestujaks. Paljud leiavad siiski, et «ebaõnnestuja» pole siin õige sõna, ning väidavad, et Nõukogude võimuladvik lihtsalt ei lasknud Keresel kõrgeimat tiitlit püüda. Nii on arvatud Eestiski.

Teisalt on neid, kes väidavad, et Keresel jäi otsustavatel hetkedel puudu spordis hädavajalikest võitjaomadustest, n-ö tapjainstinktist. Selle kinnituseks viidatakse tema eksimustele otsustavates partiides. Lisame siia Läänes ikka valitsenud veendumuse, et muidu kõigeks valmis kommud ei võinud ometi teha sohki süütus lauamängus, kus võidul või kaotusel ei saa olla mänguvälist tähendust. Meie teame, et saab ja oli.

Kummal leeril on õigus, kumb oletus on tõene? Ning kõigepealt: mida leidis ja millisele otsusele jõudis Kerese-loo suurim uurija ning asjatundja, tänaseks lahkunud Valter Heuer?

Teame, et kahjuks jäi biograafil Kerese-raamat soovitud kujul lõpule viimata. Heueri viimased tekstid juba teiste koostatud teoses «Meie Keres» (2011) on pärit aastast 1983. Hiljem leitut ning arhiivides avastatut publitseeris ta küll mitmetes väljaannetes, kuid kõige selle teoseks vormimiseni enam ei jõudnud.

Kõige visamaid kahtlusi «suure sohi» küsimuses on tekitanud 1948. aasta maailmameistriturniir, kuhu Keres sisenes maailma esimese-teise mängijana, kuid lõpetas kolmanda-neljanda koha jagajana, jäädes võitjaks tulnud Botvinnikule omavahelistes partiides alla üllatava skooriga +1–4. Kas ta kaotas meelega? Kas teda sunniti kaotama? Kes ta üldse võimude silmis tollal oli?

Heueri sõnul öelnud Keres talle, et ta läks sellele turniirile võitlema ja võitma.

Paul Keres. Foto:

FOTO: Eric Koch/Anefo [CC BY-SA 3.0 nl], Wikimedia Commons

Keres ise ei paotanud selles küsimuses suud. Ent aastaid hiljem, kaua pärast Kerese surma, paotas suu keegi teine. Kunagi Inglismaal ammuse tuttavaga õhtulauas istudes vastanud Keres võõrustaja samasisulisele küsimusele, et «teda just otse ei kästud neid mänge Botvinnikule kaotada ning ta ka ei mänginud kaotusele, kuid talle anti üldisemat laadi instruktsioonid, et kui Botvinnikul ei peaks õnnestuma maailmameistriks tulla, siis ei tohi selle põhjuseks olla Keres».

Meil on seega kaks kaugteed pidi saabunud, seejuures vastupidise sisuga lauset Kerese suust. Üks pillatud sügaval Vene ajal vastuseks kirjamehe teadatahtmisele, teine usaldatud kaugel maal vanale sõbrale teadmises, et sinna see jääbki. Tõsi on küll see, et Heuer otsis pingsalt arhiividest «kurja käpajälgi», leidmaks seda hüpoteetilist paberite paberit, milles võim tunnistaks ühemõttelise selgusega: jah, me tegime seda. See paber jäi tal leidmata.

Kuni kaks aastat tagasi tõi elektronpost siinkirjutajale paki dokumente, mis pärit ajavahemikust 04.07.1946 kuni 19.03.1947, saatjaks Vene ajaloolane ja malemeister Dmitri Oleinikov. Need käsitlevad ülalmainitud maailmameistriturniiri ettevalmistust ning puudutavad M. Botvinniku, P. Kerese ja V. Smõslovi osavõttu.

Ainult Kerese kohta on koostatud eraldi õiend, mis 09.10.1946 saadeti ÜK(b)P Keskkomitee sekretärile A. Ždanovile. Selles on kirjas:

Esitame teile läbivaatamiseks ettepaneku suurmeister KERES, P. P. arvamisest osavõtjaks male maailmameistrivõistlustest, mis on kavas korraldada 1947. aasta kevadel.

Suurmeister KERES, P. P. viibis sõja ajal okupeeritud territooriumil, võttes osa Saksamaal toimuvatest maleturniiridest ning andes simultaane Saksa sõjaväehaiglates. Siiski pidas KERES selle aja vältel kuni Eesti NSV vabastamiseni end ülal lojaalselt, mingeid kompromiteerivaid avaldusi või tegusid tema poolt ei täheldatud. KERES on abielus, omab kaht last, perega elab hästi. KERESE naine on häälestatud positiivselt.

Ka Eestimaa K(b)P KK sekretär sm. KAROTAMM leiab, et KEREST võib lubada rahvusvahelistele võistlustele ning sõitudeks välismaale.

Võttes arvesse asjaolu, et KERES omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht (minu kursiiv – P. K.) ning seda, et maailma maleajakirjanduses peetakse teda üheks maailma tugevaimaks maletajaks, peame õigeks lubada KEREST mainitud maailmameistriturniirile.

 

N. Romanov

G. Aleksandrov

M. Suslov

Koopia Ždanovi nimele saadetud õiendi mustandvariandist:

ÜK(b)P Keskkomitee sekretärile saadetud õiend. Foto:

FOTO: Erakogu

Üksnes naiivsuseni aus inimene võib pärast seda esitada küsimuse: miks ometi ei võinud Keresel olla šansse esikohaks?! Ülejäänuil ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada. Consummatum est.

Sellele dokumentaalsele tõestusele tuginedes vaadakem tagasi varem toimunud sündmustele ja neist tulenevale.

Keres oli sõja ajal mänginud Suur-Saksamaa turniiridel. Punaarmee Tallinna vallutamise päeval pidi koos paljude tuntud eestlastega arreteeritama ka Keres. Kes (õnneks) ootas samal ajal Läänemaa rannas (küll asjatult) paati, mis teda üle vete viiks. NKVD polkovnik, ühtlasi üleliidulise malesektsiooni juht B. Vainstein jõudis Tallinna päev pärast maavägesid. Vestluses Eesti NKVD ülemaga ütles ta, et Kerese seadusekohane karistus oleks 25+5 aastat. Ent sel hetkel teada olevast olid Kerese patud hulga hullemad.

Selgus, et Keres oli olnud ühenduses Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegelastega, osalenud võltsdokumentide valmistamisel ning olnud (sõbra)sidemetes «Haukka» ja «Tümmleri» grupi liikmetega. Kellest pea kõik hukati või saadeti vangilaagrisse. Teda ennast kuulati paaril korral üle.

Kõik see jõudis mõistagi ka Moskvasse. 1945. aasta alguses saabus sealt Kereste koju keegi kindral (tase!). Toimus neljasilmavestlus. Ilmselt sellest, mis olnud ja mis olnust tuleneb. Tõenäoliselt tehti Keresele pakkumine ehk teiste sõnadega: teda informeeriti langetatud otsusest. Mis määraski meie rahvuskangelase elus edasise. Lähemalt võib sellest ja kõigest muust lugeda suurmeistri 100 aasta juubeliks ilmuvast koguteosest «Paul Keres».

Paavo Kivise kirjutis ilmus esimest korda ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbris.