Õpetaja Averonika Beekmann kirjutab, et lastesaade «Saame kokku Tomi juures» on muidu tore, ent viimase aja teemade valik näitab, nagu oleks tegijad saate sihtrühma silmist lasknud.
Averonika Beekmann: «Mul on ikka veel hirm peal…»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Rahvusringhäälingu telekanalil ETV 2 näidatakse argiõhtuti vahvat lastesaadet «Saame kokku Tomi juures». Kindlasti meeldivad lastele, aga ka paljudele vanematele, helged multifilmid ja asjalikud vaheklipid, milles meie ümber toimuva kohta huvitavaid jutte räägitakse.
Mõnikord olen siiski segaduses: kas saate tegijad ikka teadvustavad oma sihtrühma? Möödunud nädala teisipäeva õhtul pidid väikelapsed kaasa mõtlema, kas Tom oli purjus (seda sõna korrati selgelt ja sagedasti) või mitte ja kas ta ostis poest kasti õlut. Muidugi ei olnud ei ühte ega teist, moraal oli selles, et ära usu, mida sulle räägitakse, kui sa pole asjaoludes veendunud.
Usun, et kuulujutu kahjulikkus oleks muid näiteid kasutades lastele vast pareminigi kohale jõudnud – loodetavasti ei ole vähemalt lasteaiaealistest kuni 5.–6. klassi lasteni alkoholi ostmise või selle joomisega veel kokku puutunud. Lastesaate tegijad võiksid lähtuda mõttest, et nende sihtrühm ei tea üldse, mis on õlu, see tähendab, et kasutama peaks teistsuguseid näiteid. Kui rahvusringhäälingu lastesaade kasutab alkoholi kohta käivat terminit ja eeldab, et kõik lapsed mõistavad seda, on meie olukord ikka väga halb.
Õnneks lõppes see jutt ära ja peale tuli palju põnevam multifilm. Selliseid kummalisi teemavalikuid on olnud varemgi, aga need on ununenud, läinud koos saatega või on saanud seda teemat kodus lahti rääkida. Kuni siis...
7. oktoobri õhtul sättis mu viieaastane poeg ennast lastesaadet vaatama, mina kasutasin seda aega oma tegemiste tarvis. Tunni aja pärast puges laps mulle sülle, ütles, et ta kardab nii väga, sest tänane saade oli hirmus. Sain tema jutust teada, et Tomi juurde pööningule oli tulnud kummitama Elleni vanaema Elsa vaim, Tom kuulis tema hääli ja siis otsustati hakata küünlavalgel portselantaldrikut keerutama. Vaim tuligi välja ja tegi veel hääli. Olgu veel kord öeldud, et ma ise saadet ei vaadanud, kogu kirjeldus on lapse suust (ent see ongi ju kõige olulisem).
Püüdsin selgitada, et see ei olnud päris, see oli ainult mäng, mida nad telekas näitasid. Kasvatusteadlased julgustavad vanemaid, et nad ei rikuks laste mängumaailma liigse reaalsusega ega sunniks kõike tegelikkusse üle kandma, kuid tol päeval pidin seda jõuliselt tegema. Võiks ju mõelda, et vaimude maailm polegi reaalne, las ta jääda lapse meeltesse muinasjutuna, kuid siiski usun, et selline teema on veidi ideoloogilisem kui tavaline hea-võidab-kurja muinasjutt.
Kui mu poeg veel tunni pärast õhtuse lauamängu ajal ütles, et ta ikka veel kardab, tekkis minus saateteema suhtes juba pahameel. Tomi-saatest oli möödas kolm tundi, kui laps oli voodis ja valmis magama jääma. Nüüd pidin jätma tule toas põlema, sest tema viimane mõte vaatamata kõigile minu selgitustele ja Karupoeg Puhhi lugemisele oli see, et tal «on ikka veel hirm peal» ja «äkki kuskil on mingi hääl».
Laps läbi häda magama saadud, asusin uurima, kas Eesti Rahvusringhäälingul on alusdokumenti, mis sätestaks, kuidas mingeid teemasid käsitleda. Leidsin «Hea tava» nimelise teksti, milles on ka öeldud, et seal sätestatu ei ole reeglite kogumik, aga ERRi töötajad lähtuvad selle suunistest.
Saatsin mõtted kirja teel ka ETV 2-le ja sain vastuse saate produtsendilt Margus Saarelt. Võttes aluseks nimetatud dokumendi (see on avaliku teabe lingi all kõigile kättesaadav) ja produtsendilt saadud kirja, soovin välja tuua kaheksa punkti, millega see lastesaade minu arvates vastuollu läks.
1. «Rahvusringhääling pälvib auditooriumi usalduse ja austuse vaid siis, kui avalikkus tunnetab ERRi sihikindlat püüdlust olla üle grupi- ja kildkondlikest huvidest ning tajub pingutust selle nimel, et anda tegelikkusest võimalikult täpne ja detailne pilt, seistes kõigi, mitte üksnes enamuse või tugevamate huvide eest.»
Lapsed ei ole tugevamad, lapsed ei ole ühiskonnas enamus ja vaimude väljakutsumine on kindlasti ühe grupi või kildkonna eesmärk. Ümberpööratult võiks öelda, et lähtuma oleks pidanud juht ühe grupi – laste – huvidest. Võiks ju arvata, et lastele taheti midagi õpetada või edasi anda mõte teispoolsuse olemasolust või olematusest, aga sel juhul läheb see eesmärk vastuollu lause teise poolega: «anda tegelikkusest võimalikult täpne ja detailne pilt, seistes kõigi /---/ huvide eest». Kelle meelest on vaimude väljakutsumine (ja laste hirmutamine) tegelikkuse edasiandmine või laste huvide eest seismine?
2. «Ajakirjanikud peavad leidma kõik asjaosalised ja seisukohtade esindajad ning neid uudistelõigus või saates tutvustama. Kui see osutub objektiivsetel põhjustel võimatuks, peab auditooriumi sellest teavitama.»
Annan endale aru, et lastesaade ei ole tavaline ajakirjanduslik saade, ent kui selle nädala eelmistes saadetes oli juttu metsas olevatest pommidest ja maja ehitamisest, miks peaksid siis nüüd lapsed arvama, et vaimud ei ole sama reaalsed kui neid kahjustavad sõjaaegsed pommid või eriilmelised majad, mida maailmas on ehitatud?
3. «Töötajate tegevus ja käitumine ei tohi avalikkusele jätta muljet, et töötaja isiklikult või ERR on allutatud mõne huvigrupi survele. Surve võib-olla kas ideoloogiline, poliitiline, majanduslik, usuline või kultuuriline.»
Vaatasin pärast – telekavas oli saate sisu kirjas, nii et osa oma lapse hirmutamise süüst võtan endale, ma oleksin pidanud ennast saatega kurssi viima. Siiani pole ma aga selle peale tulnud, et peaksin seda tõesti tegema, sest Tomi tegemised on olnud rõõmsameelsed ja helge sisuga.
Saate kirjelduses öeldakse, et Tomile tundub, nagu kummitaks keegi pööningul. Lastesaadetele on omane moraal, lõpetatus. Üks eelmise hooaja saade algas samuti kummituslikult: keegi oli asju nihutanud ja kolistas kuskil. Pärast esimest multifilmi tuli välja, et külla oli saabunud vahva tegelane Hiiumaalt. Ent vaimude saatel ei olnud sellist lõppu – Anni küll ütles, et tema vaimudesse ei usu, aga mis see siis oli, mida Tom kuulis?
4. «Vägivalla ja kuritegude käsitlemisel kunstilistes saadetes tuleb arvestada, et teatud tüüpi tegevus võib esile kutsuda jäljendamise – vägivald ei tohi muutuda eeskujuks.»
Vägivald ei ole ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Lapsed on eeskujualtid. Milleks anda väikelastele (kellele see saade on mõeldud) idee ja teadmised (taldrik peab olema portselanist, vaja on küünalt ja tuled peab kustutama) millegi sellisega tegelemiseks, nagu vaimudega suhtlemine? Anni ütles küll saate lõpus, et «mina ei usu, et vaimud üldse olemas on», aga lapsed ei kuula, mida neile öeldakse, vaid vaatavad seda. Pealgi on siiani käsitletud teemad olnud ju reaalsed, saatesse kutsutakse päris inimesi rääkima päris elust ja päris asjadest. Ma kahtlen, kas kõik lapsed, kes neljapäeval teleri ees olid, oskavad Anni ma-ei-usu jutust enda jaoks järeldusi teha.
«Hea tava» dokumendis on pühendatud terve alapeatükk lastele ja lastega seotule.
5. «Laste kaasamine saadetes ja lastega seotud teemade kajastamine nõuab suurt ettevaatlikkust. Lastega võib seonduda mitu konkureerivat huvi: laste, lapsevanemate või eestkostjate huvi ning avalikkuse huvi. Enamasti piisab laste kaasamiseks lapsevanema või eestkostja loast, sellegipoolest lasub ajakirjanikul kohustus ja vastutus kaaluda, kas lapse kaasamine saatesse on ikka lapse huvides. See on seda vajalikum, mida väiksem on laps ja delikaatsem käsiteldav teema.»
Tom ja Anni on selles lastesaates lapsed. Kuigi see saade on kunstiline, on see siiski laste elust ja suunatud peaasjalikult just koolieelikutele ja algklassilastele. Surm, lein, vaimud, teispoolsus on delikaatsed teemad, las need jäävad vanematele selgitada.
6. «Eriti väikestel lastel võib olla raskusi tõelisuse ja fantaasia eristamisega.» Rohkem sõnu pole vajagi... Meie poja ja usutavasti paljude laste üks unistusi on Tomile külla minna – laste silmis toimub kõik päriselt. Kui ta näeks, et Tomi pööning on telestuudio kaamerate ja valgustusega ning et rõdu ei ole päriselt mingi rõdu, ma usun, et oleks pettumus suur.
7. «/---/ tuleb vältida stereotüüpide teket ja olukorda, kus kirjeldatakse ühiskonda, mida tegelikkuses ei eksisteeri.» Kas vaimude maailm on olemas, on filosoofide ja teoloogide pärusmaa, me ei tohi lapse maailma koormata nii raskete teemadega. Ja kui eksisteeribki kogukond, kes tegeleb vaimude väljakutsumisega, siis miks peaks laps sellest midagi teadma?
8. «Erilise hoolega tuleb suhtuda leina ja kannatuste käsitlemisse – vajalik on diskreetsus ja lühidus. Leina ei saa kasutada sensatsiooni eesmärgil. Kui sisutoode sisaldab materjali, mis võib olla osale avalikkusest häiriv (eriti laste jaoks), tuleb enne saadet või saate ajal kasutada hoiatavaid teateid.» Margus Saar vastas oma kirjas, et nimetatud saates ei käsitletud leina ega kannatusi. See on tõsi.
Meie lapse üks vanaema on surnud. Meie poeg ei ole teda kunagi näinudki. Aga ma tahan talle rääkida, milline inimene tema vanaema oli. Kuidas ma peaksin talle selgitama, et kuigi Elleni vanaema Elsa käib kummitamas, siis tema elus sama ei juhtu? Julgen öelda, et see saade oli «eriti laste jaoks» häiriv. Vanaema on ju hell ja armas – miks peaks ta tahtma oma lapselast hirmutada?
Saates öeldi, et Elleni vanaema oli «eluajal väga tore inimene ja kellelegi kurja ei tahtnud ja ega vaim ka kellelegi kurja ei taha. Maailmas on palju jubedamaid asju, kui see üks vanaema vaim.» Kui minu ette astuks minu elutoas pimedal sügisõhtul vaim ja ütleks, et tahab mulle ainult head, siis oleksin ikkagi kabuhirmus. Maailmas on palju jubedaid asju, kuid on iseasi, kas me peaksime juba lapsepõlves neid oma lastele tutvustama. Et ütleks lapsele, kes arvab, et see saade oli hirmus – ära karda, sa ei tea pooltki, mida jubedat on maailmal sulle veel pakkuda...
Lapsed on vastuvõtlikud, avatud, loomingulised, usaldavad ja uudishimulikud. Lisaks toimivad lapsed selle järgi, mida me teeme, ning kui sõnad ja teod lähevad vastuollu, siis ei pööra nad tähelepanu sellele, mida ütleme.
Me ei saa ju põhjendada oma lastesaadete teemavalikut sellega, et elu on muutunud või et igal pool tehakse nii või et stsenarist kirjutas sellise teksti. Lapsepõlv peab alles jääma, olgu maailm milline tahes. Ma ei arva, et peaksime oma lapsi kasvatama vatitupsu sees, aga kindlasti ei tohiks lastesaade tekitada hirmu. Ja jäetagu teatud teemasid lapsevanematele omal ajal ja omamoodi selgitamiseks.
Ma ei usu, et mu poja hingeline tasakaal on nüüd igavesti rikutud, aga see ei ole ka normaalne, kui ta pärast reedest lasteaiapäeva koju jõudes ütleb, et ta ikka veel natuke kardab seda vaimuasja ja laupäeval mingi vestluse sees ütleb, et nüüd ta enam ei karda. See tähendab, et kuskil kuklas on tal see mõte kogu aeg olemas. Ma miskipärast ei usu, et ta on ainuke laps, kellele see saade nii hinge läks.
ERRi lastesaated on veel viimane kants, mida võib (võis?) usaldada, kus ei ole kaaslaste nimetamist halbade sõnadega, kus laps ei saa teada, et on olemas «jobu» või «nõme» või seda, et löö, palju tahad, keegi ei nuta. Eriti hindan teadmisi ja igapäevaelu reaalsust, mida Tomi saates jagatakse. Ma ei keela oma lapsel ka edaspidi Tomi ja Anni tegemistele kaasa elada, ent sooviksin saate tegijate poolt lugupidavamat suhtumist lastesse.