Kaja Kallas

FOTO: Tairo Lutter

Sel nädalal hääletame Euroopa Parlamendis mõnede autoriõiguse reformi aspektide üle. See on küll alles Euroopa Parlamendi omaalgatuslik raport varasema direktiivi täitmise üle (Report on the implementation of Directive 2001/29/EC of the European Parliament and of the Council of 22 May 2001 on the harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society), kuid seda võib pidada avapauguks autoriõiguse reformi osas. Ja selge on see, et reformi on vaja.

Miks autoriõigus vajab reformi? Esiteks, eelkõige sellepärast, et praegused autoriõigused reeglid ei arvesta meie digitaalse tegelikkusega. Kuigi me kasutame sõnu nagu «alla laadima» ja «vaatama», siis tegelikkuses iga kord internetist midagi alla laadides või isegi lihtsalt vaadates, teeb arvuti sellest koopia. Ja mitte ühe, vaid mitu.

Teiseks, tänapäeval on iga inimene autor. Me teeme pilte, kirjutame blogisid, esineme avaldustega sotsiaalmeedias, salvestame videosid. Tänapäeval on palju inimesi, kes teenivad oma elatist ainult näiteks blogi pidades. Autori parim sõber on inimeselt inimesele leviv soovitus. Sotsiaalmeedia on sellele ehitatud. Seega tuleb silmas pidada, et internet ei ole mitte ainult kopeerimismasin, vaid see on ka publiku genereerimise masin.

Kolmandaks tarbime me väga palju teiste inimeste loomingut, lugedes või vaadates internetis erinevaid faile, mida teised inimesed on loonud. Kui kohaldada inimeste muutunud käitumisele olemasolevaid autoriõiguse reegleid, peaks iga kord, kui midagi vaatate või veelgi hullem, kasutate, automaatselt autoriõiguse organisatsioonidele maksma. Teate ju küll neid filmide eel ilmuvaid tekste, et autoriõiguste rikkumine on kriminaalkorras karistatav. See on ju muutunud oludes absurd. Iga looming on ühel või teisel viisil reeglina kellegi teise loomingule ehitatud.

Neljandaks on internet loonud ruumi, kus informatsiooni levikul ei ole piire. Inimesed erinevatest riikidest ja rahvustest tarbivad teiste riikide ja rahvuste esindajate poolt loodud sisu. Lisaks oleme läbimas liikuvuse revolutsiooni (mobility revolution, millest kirjutab Moisés Naim oma raamatus «End of Power»), mille tagajärjel on inimestel, ideedel, kaupadel ja teenustel järjest lihtsam vahetada kiiresti asukohta. Inimesed aga tahavad sõltumata asukohast tarbida samu asju, millele neil varasemalt ligipääs on olnud.

Kui me räägime autoriõigusest, siis räägime me neljast asjast:

teoste loomisest;

teostesse investeerimisest

teoste levitamisest ja müümisest

teoste kasutamisest.

Inimesed saavad aru, et autorite looming on nende töö ehk siis neil on õigus selle eest tasu saada. Ja nad on üldjuhul nõus selle eest maksma, kui neile on loodud vastavad võimalused. Autorid saavad väga hästi aru, et neile on tasuga võrdselt oluline nende teoste levik ehk siis – nad ei saa tasu, kui keegi neist ja nende loomingust midagi ei tea. Praegu kehtiva autoriõiguse süsteemi kohaselt maksame me teoste kasutamise eest autorikaitse organisatsioonidele, autoriteni need tasud sellises mahus ei jõua. Ideaalis võiks olla autoriõiguste jaoks üks ühtne platvorm, kus autorid saavad oma teoseid levitada ja inimesed nende eest maksta.

Kui pole loodud võimalusi tarbitava sisu eest maksta, siis paraku inimesed sisu tarbimisest ei loobu, aga lihtsalt teevad seda ebaseaduslikult ja tasuta. Seda väidet tõestas kuulus vaidlus Ameerika telekompanii NBC ja Apple’i vahel. Nimelt ei saanud NBC kuulsaid seriaale üheksa kuu jooksul Itunes’ist seaduslikult alla laadida. Peale seda katkestust oli allalaadimiste osakaal suurem, kui enne katkestust. See näitas, et keeldumine müügist kallutas ostjad piraatlusele.

Teiseks, kui publik leidis enda jaoks piraatluse, siis suurendas see ka sisu ebaseadusliku allalaadimise osakaalu. Lisaks arenes vaatajaskonnal harjumus sisu alla laadida, mis jätkus ka pärast katkestust.

Loomulikult käib autoriõiguste organisatsioonide poolt kõva lobitöö olemasoleva süsteemi kaitseks. Näiteks võitleb olemasoleva süsteemi jätkumise eest tugevalt Disney, kelle enda ärimudel on paradoksaalsel kombel ülesehitatud teiste isikute loomingu tasuta kasutamisele, kui mõelda kõikidele Anderseni või vendade Grimmide muinasjuttude uusversioonidele. Cory Doctorow kirjutas olemasoleva süsteemi kaitsmisest tabavalt oma raamatus «Information does not want to be free»: “Püüdes kaitsta süsteemi, mis on fundamentaalselt katki, on võrreldav püüuga juhtida äikesetormi teise linna kohale. Parem on leppida olukorraga ja haarata oma vihmavari”.

Tulles nüüd konkreetse Euroopa Parlamendi omalagatusliku raporti juurde, siis see puudutab teatud autoriõiguse osade reformi (ametliku nimega Report on the implementation of Directive 2001/29/EC of the European Parliament and of the Council of 22 May 2001 on the harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society).

Kogumis on raport pisut vastukäiv ja ma oleksin oodanud palju ambitsioonikamat lähenemist arvestades, et raportööriks on Saksa Piraadipartei esindaja Julia Reda. Ilmselt see on töö tulemus, kui arvamuse andmiseks on kaasatud mitmeid komisjonid, samuti püütakse leida kompromiss erinevate arvamuste vahel.

Raport ütleb, et peab välja töötama lahendused seadmete omavahelise koostalitusvõime teostumiseks (interoperability of devices), mis sisuliselt tähendab seda, et kui sa oled oma sisu eest maksnud, siis peaksid seda sisu (loomingut) saama nautida mistahes seadmes ja mistahes asukohas. Ehk siis välja tuleb töötada regulatsioon, mis võimaldab ülepiirilist ligipääsu (st nn geoblokeeringute kaotamist). Samas on raport üsna nõrk nõudmaks erandite ühtlustamist, mis tegelikult ju on olnud kurja juur.

Eestis on leidnud laia kõlapinda nn panoraamivabadus klausel ehk raporti punkt 46, aga selle osas oleme teinud vastupidise muudatusettepaneku ning olemasoleva osas on palutud ka eraldi hääletust, mis tõttu võib loota, et see punkt läbi ei lähe. Kuigi seda punkti omistatakse kogu Euroopa Parlamendile, pean siiski vajalikuks rõhutada, et tegemist on ühe prantsuse MEP-i, Jean-Marie Cavada ettepanekuga, mis õigusasjade komisjonis läks läbi. Taust on üdini prantslaslik. Nimelt on prantslastel teema oma Eiffeli torniga ja seetõttu küsivad nad kõigilt raha, kes tahavad Eiffeli torni kas mõnes filmis või pildil kujutada. Ilmar Raag puutus minu teada selle teemaga isiklikult kokku, kui soovis filmis «Eestlanna Pariisis» filmida paika, kus Eiffeli torn taamal paistis.

Nüüd siis soovivad prantslased seda õigust Euroopa õigusesse raiuda ja punkti tekstis on kirjas, et panoraamfotode või videote, kus tuntud hooned peal on, äriline kasutamine on lubatud ainult juhul, kui selleks on eelnev nõusolek. Meie aga tegime vastupidise ettepaneku selleks, et selline kohustus ka nendes liikmesriikides, kus see kehtib, ära kaotada st et hooneid ja panoraami saab vabalt pildistada.

Jättes selle kõrvale ja tulles tagasi jutu alguse juurde, siis selge on see, et autoriõiguse regulatsioon praegusel kujul ei arvesta muutunud reaalsust, milles nii tarbijad kui ka loojad toimetavad. Tervikliku autoriõiguse reformikavaga peaks tulema välja Euroopa Komisjoni digiasjade asepresident Andrus Ansip, kes loodetavasti läheneb auroriõiguse reformile ambitsioonikamalt nagu ühele e-eestlasele soblik.

Tekst ilmus algselt Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase blogis