Siiri Sisask: miks oleme müünud kergekäeliselt oma maid välismaalastele, kui pagulasteema on haiget tekitav?

Laulja Siiri Sisask Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Laulja ja muusik Siiri Sisask küsib oma arvamusloos, miks eestlased on oma maid nii kergekäeliselt välismaalastele müünud, kui pagulased on Eestis sedavõrd haiget ja muret tekitav teema.

Minu naabrimees, kolme lapse isa ning tubli talupidaja, ütles kord ühel me küla peol, et kuidagi on arusaadav, et eestlased oma maid välismaalastele müüvad. Eks raha ikka lähe tarvis! Aga vaat... katsu seda maad välismaalastelt tagasi osta – see juba nii lihtsalt ei lähe!

Ja selles on tal õigus.

Ma mõtlen vahel nüüd viimasel ajal, et kui pagulasteema meile sedavõrd haiget ja muret tekitab, siis miks nii kergekäeliselt oma maid välismaalastele müünud oleme? Kõige oma vanade talukohtade, põldude, metsadega...

Vahet ei ole ju, kes ostjaks osutub – kas idanaaber, läänenaaber või... kusagilt mujalt keegi. Kui tuleks ka moslem suure rahakukruga ja pakuks mõne kauni eesti mäe eest kellelegi eraomanikule kümnekordset hinda, siis on alust arvata, et küllap nii mõnigi tänane terav pagulaskriitik müügikaalutlustesse süveneks. Ning kui hind ehk deali käigus veelgi kõrgemaks kerkiks, siis ka kaup koos oleks. Utreeritult.

Muidugi on see minu poolt meelevaldne hüpotees, kuid ikkagi... Nagu ajalugu näidanud, oleme ju müünud nii omi ettevõtteid, maid kui metsi. Küsimata, mida see meile kultuuriliselt tähendada võiks.

Seda ei päri me ka endilt Eestist välja rännates. Oleme meiegi, mis siis, et peenemalt väljendudes – töö või parema palga taotlejaina, võõra keele ja kultuuri kandjaiks kellegi kodumail.

Mitte alati pole tagasiside me kaasmaalaste tegude kohta neis riikides nii-öelda positiivsust külvanud või rahvuslikku uhkust kasvatanud. Pigem vastupidi. Kahju kuulda, piinlik lugeda...

Kuidagi õõvastav oli ka meediast avastada, et Vao külla mootorratturid oma tuge kohalikele põliselanikele olid avaldama sõitnud. Selline macholik tugi – urr-urr. Selline kaudne ähvardav toon, metsik ja jõuline. Meenutades Ku Klux Klani teo- ja mõtteviisi. 

Motomehed Vaos Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Inimesed, keda me siis «vähemõiguslikeks» peame, keda me parlamendiliikmete tasemel «mädapaisete tekitajateks» nimetame, olid õnneks oma praegustest varjupaikadest selleks päevaks ära toimetatud, ekskursioonidele... Nagu põleks maa neil jalge all...

Ma ei kujuta ette, kuidas põgenesid kunagi meilt meie kaasmaalased «valgetel laevadel». Mida nad lootsid, mis neile osaks sai ja kuidas nendesse suhtuti. Või on see teine asi, on see midagi muud?

Aga kindlasti mäletame tänutundega inimesi, ühiskondi, kus meid ja meie õiguseid elule austati. Kindlasti mõtleme mõrul meelel ajale, inimestele, instantsidele, kes väljarändajad Nõukogude Eestisse tagasi toimetasid, kindlasse surma saates. Ehkki nad ise ei pruukinud seda taibata, ometi – olid ju poliitilised kokkulepped inimeludest tähtsamad, nagu tihti nüüdki kahjuks, ja pole põhjust arvata, et sündmused, mis siin tol ajal päriselt aset leidsid, teatud instantsidele ka välismaal teadmata olid.

Ma ei õigusta rännet, millel pole muud õigustust, kui saada teiste loorberitele puhkama. Taolist rännet ka meie kodumaalt välja ma ei õigusta ega pea seda millekski muuks kui kõurikluseks.

Kuid inimesed, kes oma kodumaal tõsist «jama»  kannatama peavad, kas tagakiusamise või sõja tõttu, neile inimestele ei ole ebamoraalne, ebainimlik ega ka ebakultuurne vastu tulla ja peavarju pakkuda. Ka tööd ja leiba.

Sellepärast ma loodan, ma tahan uskuda, et inimesed, pagulased, kes siia saabuvad, on tõesti hädas oma kodumaal ja vajavad päriselt turvapaika.

Ma tahaks loota, et nende inimeste taustad ja sidemed oleks uuritud ja selgeks tehtud, niivõrd kui see võimalik on, sest mõni pagulane ei pruugi oma vanustki teada, rääkimata sellest, et tal huvi meie riigis midagi ühiskondlikult head korda saata oleks.

Nii rikas riik me ei ole, et vastu võtta neid, keda ükski teine Euroopa riik oma kodumaa pinnal näha ei tahaks. Kuid sõjapõgeniku perele... teatud kriitiliseks varjupaiga vajamise ajaks avaksin ka oma koduukse. Arvan, et sarnaselt mõtlevaid eestimaalasi on pigem rohkem kui vähem.

Eestlane on rahuarmastav ja kultuurne rahvas. Üldiselt.