Väike-Maarja vallas asuv väike Vao küla, kus tegutseb varjupaigataotlejate keskus, üritatakse jõhkralt kiskuda suure mängu, et teha sellest «sündmuste» tulipunkt. Paraku kannatavad seeläbi kõige enam just need, keda teadlikult ja tahtlikult, uudishimust, naiivsusest või lausa rumalusest kaitsma minnakse.
Juhtkiri: provokaatorite märklaud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõjapõgenike teema on Euroopa Liidule kahtlemata väga keerukas. Üks praegusaja ELi vaieldamatud liidreid, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on seda nimetanud koguni oma ametiaja suurimaks katsumuseks. Eesti kogemus pagulaste vastuvõtmisel on seni olnud napp. On selge, et meil on vähe pädevust ja jõudu tugiisikute ja ametnike näol nende inimeste aitamiseks ja lõimimiseks, on selgitanud MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas.
Kuid üks asi on arutleda sisuliste probleemide üle, olgu ELi või siis Eesti tasandil, millele ka rahvas on õigesti tähelepanu juhtinud, hoopis teine asi aga külvata ühiskonda viha või aidata kaasa väärteabe levitamisele. Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla nentis läinud nädalal, et Vao küla suurim mure on nii lõbujanust ja ajaviiteks kui ka otseselt kuritahtlikult tegutsevad provokaatorid, mitte pagulaskeskus. Sotsiaalvõrgustiku üleskutse peale korraldatud «toetusretked kohalikele elanikele», nagu laupäevane moto- ja autosõit Vao külla, on vesi kõikvõimalike provokaatorite veskile, alustades radikaalsetest poliitikutest, lõpetades Vene Kremli-meelse meediaga, kes seesugustelt üritustelt entusiastlikult katteplaane filmib.
Ebastabiilsus ühiskonnas on väiksele riigile eksistentsiaalselt ohtlik. Eesti avalikkus, meie, kes me armastame pidada end mõistlikuks ja haritud rahvaks, on seda hästi tajunud. Pronksiööd aastal 2007 tõid sootsiumis esile ennem šoki kui kasvava raevu. Äärmuslikud jõud, mille eesmärk on tekitada ärevust ja hirmu, on taasiseseisvunud Eestis jäänud marginaalseks. Notšnoi Dozori nimelise seltskonna korraldatud meeleavaldustel käis vaid käputäis inimesi.
Sellesse, et Eesti avalik debatt kogu ELi puudutava sõjapõgenike temaatika suhtes oleks sisulisem ja ratsionaalsem, peavad panustama nii riigimeestest poliitikuid kui ka küsimusi esitav ajakirjandus. Kogu temaatika võiks Eestis olla palju konkreetsem ja paremini tajutav – siin on palju varasemaid tegematajätmisi. Kuid samas on tõsiasi, et Eesti saab selle valdkonnaga tegeledes vältida mõnes teises riigis tehtud vigu.
Mõtleme ja arutame siis ning langetame õigeid, Eestile parimad otsuseid, selle asemel et võtta ette midagi, mis on alatu niihästi ühe väikese küla rahulike elanike kui ka häda sunnil keskusesse sattunud sõjapõgenike suhtes. Nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kohe meelde tuletas: nende seas on lapsi, kes on pidanud nägema sõjakoledusi, näiteks Ukrainas ja Gruusias.