Kai Kaarelson: titaanik ja kanad

Kai Kaarelson Foto: Erakogu

Nagu tõdes riigipea reedeses Postimehe usutluses, ei ole 90 protsenti välispoliitika tegemisest ning ka välisministri igapäevasest tööst nähtav. See on töö ministeeriumi sees; suur osa välissuhtlusest on tulenevalt diplomaatia olemusest selline, et nähtavaks saab vaid lõpptulemus.

Milline töö on tulemuse taga, teavad vaid vähesed protsessis osalejad. Pole küsimustki, et demokraatliku riigi puhul on ka nähtav 10 protsenti ääretult oluline. On loomulik, et välispoliitika on ühiskonnas teravama instinktiivse järelevalve all kui ehk mõni muu. Samas jääb arusaamatuks, miks selle asemel, et keskenduda laiemale julgeolekukeskkonnale, keskendub välispoliitika analüüs üha enam välispoliitika tegemise analüüsile. Jäämäe nähtava osa vaatlemine ei pruugi alati anda mõistlikku lõpptulemust.

Eesti-sugusel väikesel riigil ei ole kunagi luksust, et meil on igal hetkel kõigile soovitud kriteeriumidele vastav välisminister. Enamik eksperte ei hakka kunagi poliitikuks; enamik ministreid ei saa oma valdkonnas eksperdiks enne, kui alles reaalselt oma tööd tehes. Jah, muidugi, välispoliitikas oleks eeleksisteeriv ekspertiis võib-olla olulisem kui nt taristuministril; samas kui mitme ministri puhul on see nii olnud meil või mujal? Carl Bildt ja Radoslaw Sikorski ei ole praegu ühegi riigi välisministrid. Enamiku riikide välisministrid teevad oma tööd rahulikult suurema kisa-kärata. Eesti ametisoleval välisministril ei ole kuigi palju aega kirjutada artikleid – ei olnud eelmisel ega ole ka praegusel.

Eelnevast tulenevalt on aga eluliselt oluline, et Eestil oleks tugev, professionaalne, asjatundlik ja motiveeritud välisteenistus, mis tagab meie poliitika jätkusuutlikkuse ka rasketel aegadel. Eesti välisteenistusel on olnud raskemaid ja kergemaid aegu. 2004. aastani ühendasid välispoliitika tegijaid suured eesmärgid. Nagu tõdeb president, on viimasel ajal, tegelikult umbes viimase seitsme kuuga, toimunud välisteenistuse elavnemine. Näiteks on selle aja jooksul erinevalt varasemast toimunud mitu välispoliitika sihte puudutavat arutelu, millel on osalenud nii välisminister kui ka riigipea. Igapäevane välispoliitika ei sünni kunagi ühe inimese peas, kui parajasti pole just sõda ning otsustamiseks aega seitse minutit. Tasakaalustatud välispoliitika sünnib koostööst, sünergiast, aruteludest. Välisteenistuse tugevdamine on saanud tubli alguse, tänased turbulentsid ei ole selle protsessi kestlikkusele kuidagi abiks.

Välisminister astus riigimeheliku sammu, kirjutades lahkumisavalduse, tahtes mitte teha kriitika märklauaks oma erakonda ning välisteenistust. Siinkohal tahaks aga küsida õige mitu küsimust, mis jäävad muidu kripeldama.

Kas see on liberaalne demokraatia ja kelle käes on võim, kui avalikus ruumis jäävad kõlama puuduliku info põhjal esitatud pealiskaudsed argumendid, mille põhjal järgmine kord valimisurnide äärde minevad kodanikud oma valikud teevad? Milline on selle «võimu» vastutus? On see ehk meie 700-aastase orjapõlve tänapäevane väljendus, et riigivõimule tuleb vastanduda?! Kas tsiviilhagi on sama mis kriminaalkuriteo kahtlus? Kas plekk tähendab sõnumit: hakka nokkima? Kas kanadel saab olla õigusriiki? Kas Eesti on liiga kõrge kättemaksumääraga riik? Kas sellises õhkkonnas saame tulevikus enam poliitikasse häid inimesi, kel on soov midagi ära teha, või löövad nad käega ja asuvad kohe kriitikute poolele? Kas meie hoiakud tulevad kuidagi kasuks meie julgeolekule ja rahvuse püsimajäämisele?

Kes oleks täna Eestile parim välisminister? Keerulistele küsimustele on teinekord lihtsad vastused. Tal on parteipilet, kogemus ja ka arusaam, mis on täna välisministri ees seisev kõige olulisem ülesanne. Ta on täna endiselt välisminister.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.