Indrek Kannik ja Ivo Rull sõjakateedri ees streikimas

FOTO: filmiarhiiv

Tänavu 24. mail ilmus almanahh „Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel“ (Rull & Rumm 2015, 120. lk, pehme köide). Põhilise osa almanahhi tekstidest moodustab muutmata kujul avaldatud 1991. aastal Ivo Rulli kaitstud diplomitöö „Mitteformaalne üliõpilasliikumine Tartu (Riiklikus) Ülikoolis 1980ndate teisel poolel. Ideelisi ja organisatsioonilisi palgejooni“ (juhendaja Tiit Matsulevitš).

Avaldame alljärgnevalt almanahhist 10. Aprilli Liidu tegevust käsitlevaid katkendeid (autori toonane kirjaviis muutmata):

„Tõeliseks kulminatsiooniks sõjalise kateedri vastases võitluses kujunes 1989. aasta aprillikuu. Grupi „Ülikool relvavabaks!“ kutsel koguneti 10. aprillil Vanemuise 46 õppehoonesse, et otsustada, mida teha sõjanduse ja sõjameditsiiniga Tartu Ülikoolis. Sellel koosolekul loodi Ülo Veldre ettepanekul 10. Aprilli Liit, mis võttis suuna radikaalsete võitlusvahendite kasutamisele sõjalise kateedri likvideerimiseks Tartu Ülikoolis (miitingud, piketid).

Neil päevil ilmus ajalootudeng Toomas Anepaiolt pikk ja põhjalik ülevaade sõjalise kateedri vastasest võitlusest alates 1986. aastast. Artiklil oli väga selge alatoon: sõnu on tehtud juba küll ja küll, lubadusi on antud küll ja küll – nüüd on käes aeg tegutsemiseks.

Alates 11. aprillist käisid 10. Aprilli Liidu aktiivsemad liikmed hommikuti piketeerimas sõjalise kateedrit. Piketil püüti ümber veenda inertsist veel sõjalisse minevaid tudengeid ja enamasti see õnnestus. Pikett kestis umbes 1,5 nädalat.

12. aprilli õhtul valmistasid ajakirjandusüliõpilased Pälsoni 14 ühiselamus loosungeid järgmise päeva miitinguks (põhiloosung: „Sõjakateeder kinni ja kohe!“). Loosungeid välja mõelda aidanud žurnalistikatudeng Mart Soidro visakas nalja, et mõni võiks kuulutada välja näljastreigi. Sellest naljast arenes lõpuks päris päris tõsise aktsiooni mõte ning 13. aprilli hommikul alustasid üliõpilased Indrek Kannik ja Ivo Rull 52-tunnilist hoiatusnäljastreiki nõudmisega „Sõjakateeder kinni ja kohe!“

13. aprilli keskpäeval toimus TÜ ja EPA üliõpilaste militarismivastane ühismiiting Raekoja platsil. Miitingut juhtis Toomas Anepaio, kõnelesid Tiit Matsulevitš, Kati Murutar, Jaanus Haavik, Mait Kuusk, Aleksei Lotman, Tõnu Post, Viktor Niitsoo, Aivar Koger, Olavi Paide, Tiit Kuusemaa ja Jaanus Arumäe.

Miitingu ja 17. aprillini jätkunud hoiatusnäljastreikide (nälgisid arstitudengid Aive Raudkivi, Ann Särev ja Kai Uus ning žurnalistikaüliõpilased Andrus Kivirähk ja Erkki Kõlu) survel lülitati 28. aprilli TÜ nõukogu päevakorda küsimus sõjalise kateedri allesjätmisest.

10. Aprilli Liit alustas seepealekohe aktiivset tegevust, et 28. aprilli otsus üliõpilastele võimalikult soodsaks kujuneks. Olavi Paide eestvedamisel riputati ülikooli peahoone vastas asuvale „Budimex“-i plangule üles 10. Aprilli Liidu infostend. 20. aprilli EÜS-i koosolekul saavutati 10. AL liikmete eestvedamisel otsus: teatada vil! Jüri Kärnerile, et EÜS toetab sõjalise kateedri kohest likvideerimist. Samuti organiseerisid 10. AL liikmed TÜ nõukogu mõjutamiseks mitmeid materjale ajakirjandusse (I. Rull „Tehkem esimene samm!“, „Edasi“ 27.04.89; M.Lauristini vastused „Suvetelefonile“, „Edasi“ 28.04.89) ning 28. aprillil enne nõukogu istungi algust meeleavalduse Tartu Ülikooli peahoone ees.

28. aprillil TÜ nõukogu hääletas selle poolt, et: „Sõjalises õpetuses käimine on vabatahtlik. Rektoril on õigus mitte rakendada käskkirja nr. 660 sätteid nende III ja IV kursuse üliõpilaste suhtes, kellel jäävad võlgnevused sõjalises õpetuses, mis näevad ette eksmatrikuleerimise võlgnevuste säilimisel uue õppeaasta alguseks.“

TÜ nõukogu otsus, vormistatuna rektori käskkirjaks, jäi ikkagi poolikuks (arstitudengitele säilis sõjameditsiin jm.). See tekitas probleeme ja arusaamatusi sõjalise ümber 1989. aasta lõpuni.

1990. aasta alguses langetati TÜ rektoraadis põhimõtteline otsus sõjaline kateeder likvideerida, mis vormistati 2. märtsi 1990.a. TÜ nõukogu otsusega sulgeda kateeder 1. juulist 1990. Sama aasta alguseks oli ülikool lõplikult relvavaba.