Agu Uudelepp: Tammsaare vajab seltsilisi

Näod Eesti kroonidelt Illustratsioon: Kollaaž Katri Karing

Politoloog Agu Uudelepp teeb ettepaneku Tallinna südalinnas olevast Tammsaare pargist kujundada Eesti krooni park, kus leiaksid koha kõik meie rahatähtedel olevad suurkujud.  
 

Nii nad siis tapsidki meie koidula. Ja tammsaare takkapihta. Jakobsonist ning keresest rääkimata. Jah, eurole ülemineku puhul paistab inimestel peamiselt kahju olevat kenadest rahatähtedest ning nende peal olevate eesti kultuuri suurkujude kadumisest meie igapäevaelus. Tegelikult ei pea see mälestus kaotsi minema, kuigi me neid enam kogu aeg taskus ei kanna. Selleks on väga lihtne võimalus.

Esmalt tuleb aga selgeks teha, miks on koidulad ja jakobsonid meile mitu korda kallimad, kui isikupäratud eurokupüürid iial olema saavad. Olgu kohe selgeks tehtud, et sel pole mingit seost rahaga ning sellega, et Eesti krooni nominaalväärtus paistab olevat ligi 16 korda suurem. Ma ei kavatsegi panustada arutellu, kas eurole üleminek on hea või halb. See on ammu vaieldud vaidlus ning mõne kuu pärast on selge, kas õigus oli optimistidel või pessimistidel.

Eesti oma rahatähed on meile kallid hoopis seetõttu, et aitavad meeles pidada, kuidas ka meie saame rahvana suur olla. Selle võimaluse leidmine ei olegi niisama lihtne. Me ei saa pidada end lääne kultuuri ja demokraatia hälliks nagu kreeklased, kunagisteks tohutu impeeriumi valitsejateks nagu roomlaste järeltulijatest itaallased või meresõitjatest britid, kelle impeeriumi kohal veel kuninganna Elizabeth II ametisse asudes päike tõepoolest kunagi ei loojunud.

Eestlastel pole võtta ka suuri sõjasangareid nagu prantslastel või venelastel, pole olnud oma kuningriiki nagu poolakatel või leedulastel. Maailma ajaloo kulgu mõjutanud filosoofide ja teadlastega on samuti raskusi, sakslased paistavad olevat need suures osas endale ahnitsenud.

Mis jääb järele? Südamepõhjas elab ju ikka soov rahvana suur olla. Ja selleks ei ole meil, eestlastel, muud võimalust, kui pöörduda kultuuri poole. Kristjan Raud, Jakob Hurt, Anton Hansen-Tammsaare, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson aitasid defineerida eestlasi kui rahvust, nad panid põlvkondadeks paika meie eneseteadvuse ja mina-pildi ning andsid usku, et me saame hakkama.

Seda usku tugevdasid teiste hulgas veel kolm meest. Karl Ernst von Baer, kes näitas, et ka siinses maanurgas tehtud teadus võib olla oluline laiemalt. Paul Keres, kes tõestas, et Eesti-aegse vaimsusega härrasmees võib ka muserdavates oludes jääda iseendaks ning olla omal alal maailma parimate hulgas, kui mitte parim. Rudolf Tobias, kes demonstreeris, kuidas siin loodud muusika võib kõlada üle maailma.

Meie, praegusel ajal elavate eestlaste kohustus on nende pärandit üha väiksemaks muutuvas maailmas alles hoida. Kanda edasi usku Eestisse, eestlastesse ning eestlusesse. Hämmastaval kombel ei ole sellele seni kuigi palju tähelepanu pööratud.

Oma auväärne ausammaski on Tallinnas, Eesti Vabariigi pealinnas, vaid Anton Hansen-Tammsaarel. Keresest on niru büst, mis asub nurga taga, teised on heal juhul saanud kusagil omanimelise tänava või muuseumi. Paradoksaalsel kombel loobki see vajakajäämine võimaluse meie rahatähtede kangelasi väärikalt meeles pidada: teeme südalinnas olevast Tammsaare pargist Eesti krooni pargi!

Kui natuke mõelda, siis loksub kõik kenasti paika. Viru hotelli poolsesse nurka annab paigutada Paul Kerese kui tõeliselt rahvusvahelise haardega mehe. Vana Teaduste Akadeemia maja vastu von Baeri ja Jakob Hurda, sest mõlema panus teaduse arengusse on olnud märkimisväärne ja omas vallas teedrajav.

Kaks kultuuritegelast, Lydia Koidula ja Rudolf Tobias, on nagu loodud seismaks rahvusooperi ja draamateatri lähistel, kus nende teoseid vahel siiani mängitakse. Pargi keskel oleks aga mees, kelle kolmest märgilise väärtusega isamaalisest kõnest eesti rahva püüe isemõtlemisele ja -olemisele suuresti pihta hakkas – Carl Robert Jakobson.

Kõik kujud oleksid loomulikult samas võtmes nagu Tammsaare omagi. Nad peavad tõesti olema ajatult lihtsad ning igaühele mõistetavad. Kes ikka tahaks oma ja armast kusagilt kõrge kunsti või ülima innovaatilisuse varjust otsida. Ühest klaassambast piisab täiesti.

Kujude juurde saaks panna ka mitmes keeles tahvlid, mis võtaks kokku iga persooni olulisuse Eesti ja eestlaste jaoks. Meil pole isegi vaja muretseda, et kaugete aegade kangelaste kujude tegemine meie eduka e-riigi mainet pärsib, tahvlid võivad olla interaktiivsed ja nii kõrgtehnoloogilised, kui nutikus ja kukkur kannatavad.

Selline Eesti krooni park oleks kõigepealt oluline meile endile, sest aitaks meeles pidada, kes me oleme ja kust tuleme. Meie rahatähtedel olevate tegelaste väljavalijad olid üsna nutikad inimesed, sest suutsid rahva eneseteadvuse alustele väga täpselt pihta saada.

Turistidele oleks see samuti paslik vaatamisväärsus. Nad saaksid meie kohta veidi enam teada ja nii aitaksid kujud natukenegi tasakaalustada linnasüdames pealetungivat muljet, et see on poodide ja tõtlevate inimeste paik. Kultuuri ei saa üheski linnas olla liiga palju.

Eesti krooni park oleks elegantne lahendus. Kandes taskus eurosid, on täitunud nooreestlaste paljutsiteeritud unistus saada eurooplasteks. Aga käies Tallinna südames mööda meie suurkujudest, oleme ikka eestlased.