FOTO: Urmas Nemvalts

Nobeli rahupreemia juhib tähelepanu taas inimõigustele Hiinas

Ka kõige võimsamad olendid on haavatavad. J. R. R. Tolkieni «Kääbikus», ühes maailma enim armastatud tänapäevases kunstmuinasloos, tegutseb lohe Smaug, kes langeb, sest vibuküti nool tabab teda vasakusse rinnaalusesse. Ainsasse kohta, mis polnud piisavalt soomustatud.

Oma nõrgad kohad on ka tugevatel riikidel. Niisamuti Hiinal, kes on 21. sajandi hakatusel tõusnud vaieldamatult maailma vägevate hulka. Kuigi SKT per capita jääb tippudele tublisti alla, möödus riik tänu viimaste kümnendite arengule majanduse kogumahult tänavu Jaapanist ja hoiab sihikul USAd ennast. Ja kui uskuda Maailmapanka ja muid analüütikuid, võib Hiina ameeriklased juba järgmise kümnendi keskpaigaks kätte saada.

Samal ajal on demokraatlikud põhivabadused Punasele Draakonile kui mitte Achilleuse kand, siis kahtlemata ebamugavaim teema, millega rahvusvahelises elus hakkama saada tuleb.

«Hiina uue staatusega peab kaasnema suurem vastutus,» deklareeris Nobeli auhinna komitee eile, teatades tänavuse rahupreemia määramisest Hiina inimõiguslasele Liu Xiaobole. Auhinda vastne laureaat tõenäoliselt vastu võtma minna ei saa, sest Hiina kommunistlik režiim on mehe 11 aastaks trellide taha mõistnud.

Pekingi reaktsioon oli ettearvatav. Hiina välisministeerium mõistis Nobeli komitee otsuse otsesõnu hukka ning viitas ka selle negatiivsele mõjule Hiina-Norra suhetele.

Ometi on näiteks Hiina peaminister Wen Jiabao viimasel ajal esinenud avaldustega muudatustest riigi poliitilises süsteemis. Vaatlejad on selles näinud võimalikku vastuolu president Hu Jintaoga, kes pole mingeid selliseid pöördeid maininud.

Inimõiguste olukord Hiinas kerkis viimati maailma avalikkuse huviorbiiti 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängude eel ja ajal. Kahtlemata sunnib Liu Xiaobole määratud Nobeli rahupreemia taas kommunistliku riigi võimuladvikut teatud moel reageerima, olgu esmane avaldus kui tahes triviaalne.

Tänavuse laureaadi valik märgib avalikkusele teataval määral ka rahupreemia tagasipööret väärtuste juurde, mida sellega ikka ja alati on tähistatud. Meenutagem, et mullu pälvis selle USA president Barack Obama.

See otsus tekitas omajao hämmingut – osales ju USA (ja osaleb praeguseni) sõdades, pealegi polnud Obama jõudnud rahvusvahelisel diplomaatilisel areenil midagi märkimisväärset korda saata.

Näib, et Norra akadeemikud tunnistasid oma mullust kaheldavat valikut, näidates taas, et suudavad ja julgevad osutada tõsistele probleemidele. Sellist julgust avalikkus neilt just ootabki. Ja just seepärast ongi Nobeli rahupreemial nii suur tähendus.