/nginx/o/2010/10/08/446231t1hfcc6.jpg)
Kui Julia Laffranque tudeng oli, käis ta Austrias inimõiguste konverentsil. Ja Alpides matkamas. Kui teised pärast kõrge mäe otsa jõudmist lipukesi lehvitasid, paistis Laffranque’i pilgust igatsus uute tippude järele.
Kui Julia Laffranque tudeng oli, käis ta Austrias inimõiguste konverentsil. Ja Alpides matkamas. Kui teised pärast kõrge mäe otsa jõudmist lipukesi lehvitasid, paistis Laffranque’i pilgust igatsus uute tippude järele.
Need ta vallutaski. Justiitsministeeriumis kerkis ta õigusloome asekantsleriks, sai 29-aastasena juuradoktoriks, noorimaks riigikohtunikuks ja siis Euroopa Nõukogu Kohtunike Konsultatiivnõukogu presidendiks. Lisaks õpetamine, õpikute-raamatute kirjutamine, näitlemine Vilde teatris. Ja kaheaastased kaksikud.
Sel suvel sai Laffranque’ilt küsitud, kus on tema järgmine tipp. «Juuras kohtunikuna muud varianti ei ole kui Euroopasse,» vastas ta.
Nii läkski. Laffranque’ist saab uuel aastal Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik.