Hea kolleeg Oliver Kund kirjutas teisipäevases lehes keskealistest meestest, kes vaevlevad ülekaalu ja sellega kaasnevate muude hädade käes. Kirjeldatu on mulle endalegi väga tuttav, sest kaalusin veel eelmisel kevadel sada kilo ja kuulusin rasvunute ridadesse.
Tagantjärele on vastik meenutada, et kontorist mõnesaja meetri kaugusel asuva autoni kõndimine võttis hingeldama ja higistama. Iseennast peeglist vaadata oli ebameeldiv ja tekitas komplekse. Niisiis võin omast käest kinnitada: paks ei ole tore olla.
Rasvumine pole kaugeltki ainult meeste probleem, aga meestele on seda lihtsam öelda. Kuidas sa ikka ütled daamile, et eesti naine ei peaks meenutama jõuluhane! Veel vähem ütled sa seda puberteediealisele neiule, keda võib tabada depressioon ja anoreksia. Loomulikult on neidki, kes rasvuvad haiguse tõttu, ka vanemaealistele ei heidaks ma ülekaalulisust ette.
Praegu kaalun ise 82 kilo, kõõludes nõnda normaalkaalu ja ülekaalu piiril. Enesetunne on mõnus ja särke pole vaja iga päev vahetada. Isikliku kogemuse taustal võingi küsida, miks ometi on ülekaalulisus eestlaste hulgas süvenev, mitte kahanev tendents. Esiteks kujutavad paljud ilmselt ette, et kaalu langetamine on mingi tohutult keerukas ja kompleksne protseduur, mis tuleb kunagi projekti korras «ette võtta». Sellist muljet süvendavad kõikvõimalikke imepreparaate, -dieete ja -trenne soovitavad ärimehed. Üks käsib süüa ainult liha ja seeni, teine soovitab vältida nisutooteid.
Unustagem see jamps ja mõistkem, et kõige kiiremini kahaneb pekikiht siis, kui lihtsalt vähem õgida. Minu arst soovitas loobuda rasvasest toidust pärast kella 18 ja selle nõuande järgimine andis soovitud tulemuse. Loomulikult on tulemus parim, kui teha ka trenni. Tegelikult võiks aga rasvunu kõigepealt vähem süües kaalust alla võtta, selmet süüa sama palju edasi ja üritada seejuures abitult liigeseid piinata. Kui kaal enam-vähem normis, siis võib lõtvunud lihased taas trimmi ajada.
Suvel on väljas palav ja keha ei kuluta kuigi palju energiat, ent sellest hoolimata ostavad eestlased pangede kaupa sealiha ja grillivad seda õhtuti. Ühiskonda on tabanud üleüldine gurmaanitsemine, kõik kohad on täis hobi- ja profikokkajate nõuandeid ning retseptiraamatuid. Õgimine on muutunud üldrahvalikuks harrastuseks – kes ei grilli, sel on miskit viga. Ent ometi on just suvel kõige lihtsam kaalus alla võtta ja soovitaksin seda võimalust kasutada.
Söömine on muutunud lahutamatuks osaks seltskondlikust või perekondlikust koosolemisest, ent ometi ei pea see tingimata nii olema. Teleka ees laual ei pea olema kaussi suupistetega, sest sel juhul tekib peagi küsimus, kas telerit vaadatakse programmi, söömise või mõlema pärast.
Kui inimesed suhtlevad, siis ei pea nad samal ajal midagi mäluma või seedima, saab ka ilma.
Loomulikult võib liigsöömise õigustamiseks pugeda stressi taha, sest täis kõht mõjub tõepoolest rahustavalt. Samas magu muudkui venib ja rahustava täiskõhutunde saamiseks tuleb järjest rohkem õgida – ning rasvuda. Tegelikult mõjub märksa rahustavamalt hoopis see eriliselt hea enesetunne, mis saabub koos normi jõudnud kehakaaluga.
Niisiis, kallid kaimud, õgigem vähem! Nii lihtne see ongi!