Nils Muižnieks

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimees.ee’le intervjuu andnud lätlasest Euroopa rassismi- ja sallimatuse vastu võitlemise komisjoni esimees Nils Muižnieks seab Eesti suureks väljakutseks mustanahaliste, asiaatide ja moslemitega toimetulemist.

Kui mõelda diskrimineerimise seonduvatele teemadele, siis mis küsimus on Balti riikide puhul kõige aktuaalsem?

Kui lugeda rahvusvahelisi raporteid Eesti ja Läti kohta, siis on see venekeelsete elanike olukord. Kuid kui küsida minu käest, siis palju keerulisem on tegelemine visuaalselt eristuvate uusimmigrantidega - mustad, asiaadid, moslemid.

On selge, et meie ühiskonnad ei ole üleni valged. Kõige haavatavamad inimesed ahistamise ja rünnakute seisukohalt on meie riikides need, kes on visuaalselt eristuvad. Nad võivad olla ka romad. Teil on neid vähe, meil rohkem.

Meil on romad teemaks ka Eestis. Nii et see, kuidas me suhtume romadesse, võib anda natuke aimu, kuidas hakkame käituma teiste visuaalselt eristuvate vähemustega?

Romade teemaga seostub pikk ajalugu, nende küsimus on seotud mitmete hariduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega, mis on keerulisemad kui immigrantidel.

Haritud põgenik Gruusiast või Venemaalt kogeb hoopis teistsuguseid väljakutseid kui roma, kes on kirjaoskamatu ja väga tumeda nahaga.

Nad on sama probleemide perekond. Samas pole romade küsimus Balti riikidele ainuomane ning on keeruline kõikjal.

Kui vaadata Eestit euroopa perspektiivist, siis kuidas me teiste liikmesriikide kõrval paistame?

Eesti ei ole radaril seoses suurte skinheadide liikumistega, teil ei ole populistlikke erakondi, mis kutsuvad üles pommitama immigrante täis laevu.

Teil on võrdõigusvoliniku ametkond, mis on küll väike ja vajab lisarahastamist. Teil on tublid mittetulundusühingud, teil on väga vähe sisserändajaid ja asüülitaotlejaid.

Aga te ei seisa veel silmitsi Euroopa suure integratsiooniväljakutsega, mis on islamiga tegelemine. Ma tegin vanasti nalja, et me oleme Euroopas siis, kui me ehitame oma esimese mošee.

Me tegeleme jätkuvalt postsovjetlike lõimumisprobleemidega ega ole pidanud võitlema Euroopa integratsiooniprobleemidega. See kõik on meil veel ees.

Kui võrrelda Eestis ja Lätit, siis kui lähedal või kaugel oleme me veel ideaalist?

Olukord on väga sarnane. Meil on suur venekeelne kogukond, millel on tihedad sidemed Venemaaga. Meil on kodakondsuseta lapsed, mittekodanikud, kes on passiivsed ja kes ei saa täiel määral ühiskonnas osaleda. Meil on pikk ajalugu tundliku keeleküsimusega.

Kui vaadata uurimusi venekeelsete kohta, siis mõnes küsimuses on Eesti Lätist ees, kuid mõnes teises valdkonnas olen ma õnnelik, et ma ei pea olema Eesti integratsiooniminister.

Näiteks fakt, et teil on üle saja tuhande Vene kodaniku ja meil on ainult 30 000. Meil on samas palju rohkem mittekodanikke, teil vähem.

Mis on selle erinevuse põhjused?

Seal on mitmeid põhjuseid. Üks on see, et sotsioloogiliselt on meie venekeelse elanikkondade taust erinev. Eestis ei olnud enne Teist maailmasõda märkimisväärset venelaste kogukonda, Lätis oli. Teil on nad rohkem töölisklass, meil tehniline intelligents.

Teil on nad asustatud valdavalt riigi kirdeossa ja Tallinna, meil aga on kõigis suuremates linnades. Eestis on rahvusel rohkem klassiiseloom, kui vaadata andmeid töötuse kohta jne. Lätis on erinevused väiksemad.

Nii et Lätis on muulased paremini integreeritud?

Mõnes mõttes küll, näiteks keeleoskuse ja segunemise küsimuses. Kui vaadata kodakondsust, siis Eestis on vähem kodakondsusetuid. Kui vaadata osalemisõigusi, siis teil saavad nad osaleda kohalikel valimistel. Institutsionaliseeritud dialoogil on Eestis pikem ajalugu.

Eriarvamused ajalooküsimustes, mida nägime pronkssõduri kriisi ajal, on Lätis ja Eestis väga sarnased.

Aga see, miks Eestis on rohkem Vene kodanikke, on seotud nende sotsiloogiline profiiliga ning Eesti ja Läti poliitika erinevusega.

1990ndate alguses sundis Eesti kõiki oma mittekodanikke võtma välja ajutised elamisload. Ütles, et kui käitute hästi, siis anname asemele alalised. See tekitas ebakindlust inimestes, kes astusid seepeale Vene kodanikeks. OSCE ja Euroopa Nõukogu nägi seda ja ütles Lätile, et see ei teeks sama. Seetõttu saime 1995. aastal mittekodanike seaduse, mis andis neile alalise elamisloa.

Kumb taktika on õigem – kas omada riigis rohkem Vene kodanikke või mittekodanikke?

Kuni Gruusia sõjani ja Venemaa diasporaapoliitika aktiveerumiseni arvasin ma, et on parem hoida vähem inimesi kodakondsuseta. Aga integreerida välisriigi kodanikke, kes on otsustanud kuuluda teise poliitilisse kogukonda, on teistsugune ülesanne kui integreerida inimesi, kes võivad saada sinu riigi kodanikeks.

Venemaa õigustas oma käitumist Gruusias sooviga kaitsta oma kodanikke. Paljud inimesed riikides, kus on Vene kodanikud, olid päris murelikud. Ilmneb, et Gruusia juhtum oli erand. Aga ikkagi peame vaatama lähedalt Venemaa poliitikat oma kodanike suhtes välismaal.

Venemaa kodanike arv saab Eestis ja Lätis kodakondsusetute arvelt isegi kasvada. Nii et käib võistlus kodakondsuseta inimeste eest?

Lätis on viimasel kahel aastal olnud märgata Vene kodakondsusse astumise kasvu. Meil peaks olema eesmärk meelitada inimesi meie kodakondsusse. See, kui inimesed tahavad meie kodanikeks saada, näitab, et me teeme midagi õigesti.

Eestis on kodakondsuseta inimesed viimasel ajal palju passiivsemad kui varem.

See on üleüldse väga passiivne kogukond. Minu meelest on iga viimase 15 aasta jooksul naturaliseerumistempo kohta tehtud ennustus osutunud liiga optimistlikuks. See on võõrandunud kogukond, mis pole oma olukorraga rahul, aga pole nii rahulolematu, et seda muuta.

Meie huvides on muuta oma kodakondsus atraktiivseks, motiveerida inimesi, aidata neil omandada võimeid ja saada ressursse seda sammu astuda.

Siin on põhiprobleem rahva enamuse vastuseisus. Kõigi diskrimineerimisega seotud teemadega on nii, et alati on valimised tulemas ja poliitikud peavad mõtlema enamusele. Seega midagi eriti ei muutu ja kui muutubki, siis enamuse tahte vastaselt. Äkki on Eestil ja Lätil liiga vara olla nii demokraatlik?

Võib-olla. See on ka küsimus poliitilisest juhtimisest. On näiteid poliitikutest, kes sammuvad elanikkonnal ees ja näitavad rahvale teed. Nad harjutavad avalikkust teatud ideedega isegi siis, kui see pole häälte mõttes populaarne, aga on tark samm.

Mitmes Euroopa riigis võin märgata probleemi, et mõõdukad inimesed on vaiksed ja debatti juhivad äärmused.

Igas riigis on äärmuslased ja rassisid. Küsimus on, kas mõõdukad on valmis enda eest seisma ja ütlema, et see pole meie soov. Liiga tihti kohtame kartust öelda, et ei, meie väärtused on teised. See on suurem mure kui äärmuslased. Äärmuslased on igas ühiskonnas, küsimus on selles, kuidas enamus reageerib.

Muižnieks külastas Eestit seoses Tallinnas reedest laupäevani kestnud konverentsiga «Erinevus rikastab».