Juhtkiri: rohkem konkreetsust, vähem laetud emotsioone

Foto: Urmas Nemvalts

Pagulaste vastuvõtmise teema kütab Eesti avalikkuse meeli palju kuumemalt kui päike tänavu suvel õhku ja merevett. Kõiges selles on praeguseni paraku rohkem emotsioone kui asjassepuutuvaid fakte. Kahjuks ei toonud ka eilne valitsuse (erakorraline, sic!) pressikonverents teemasse konkreetsust juurde.

Kolme võimuerakonna esindajad: peaminister Taavi Rõivas, kaitseminister Sven Mikser ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kordasid erinevas sõnastuses laias laastus üle seda, mida me juba niigi teame. Et pagulaste probleem on olemas, puudutab kogu Euroopa Liitu ja tuleb ühiselt lahendada. Et sundkvoote ei tule ja see on tulemus, mis on kõigiti Eesti huvides. Et peame olema solidaarsed. Et vihakõned on vastuvõetamatud. Ja nii edasi.

Siia saabuvate pagulaste arv on endiselt ligikaudne, räägitakse paarisajast inimesest paari aasta jooksul. Teemaga hakkab tegelema komisjon, mille moodustamise alused on lahtised. Kõik läheneb vägisi teleseriaali «Jah, härra (pea)minister» esibürokraadi sir Humphrey Appleby loogikale, kus luuakse sihipäraselt näiliselt konkreetseid asju, mis tegelikult on olemuselt ebakonkreetsed. Komisjoni moodustamine osutub nii hoopis probleemi summutamise vahendiks.

Võib ju öelda, et asjad ei saagi selged olla seni, kuni nad selgeks saavad – juulikuu jooksul. Aga see on keerutamine. Põhimõtteliselt näeme valitsust jälle sama reha peale astumas, mis avaldus näiteks ka koalitsioonileppe katteallikate selgitamise (õieti selgitamisest hoidumise) puhul.

Noortele ajakirjanikele räägitakse reeglist show, don't tell (näita, ära räägi – ingl. k) ja see võiks olla õpetuseks ka meie tublidele ministritele. Abstraktsed, kantseliitlikud ja ilukõnelised jutud «võimekuse tõstmisest teatud valdkondades», mida eilsel pressikonverentsil räägiti, ei tekita muud kui uusi tundeid, mida ühiskonnas on praeguseks juba niigi.

Seevastu mingigi fakt, mis kõnealuse võimekuse või (meie väheseid kogemusi arvestades) selle puudumise esile tooks, oleks küll avalikkusele kondiks hambus, kuid aitaks ka mõistlikul häälel mõjule pääseda. Avalik arutelu, mis õieti just kommunikatsiooni puudulikkuse tõttu on käest ära läinud, võiks minna tunduvalt ratsionaalsemale teele. Kuni rahval pole fakte ja vastuseid lihtsatele küsimustele, oleme nagu kõrgushüppajad, kes valmistuvad katseks, teadmata latile seatud kõrgust. Psühholoogiliselt tekitab see eos tõrkeid.

Valitsuselt avatust nõudes jõuame järjekordse sir Humphrey paradoksini, et võimalus on «olla avatud või olla valitsus». Kuid vahest pole avalikkusest liiga idealistlik oodata, et tegelik riigijuhtimine erineb siiski seda pilavast komöödiasarjast, olgu viimane kuitahes teravmeelne.