Prantsusmaa soovis müüa Venemaale uusimat sõjalist tehnoloogiat moodsa kopterikandja-dessantlaeva Mistral näol pole midagi uut. Juba ligi sada aastat tagasi kogus Vene impeerium sõjalist jõudu lääne firmade kasuahnusest, kirjutab tehnikaloolane Margus Kruut.
Teemakohaseks näiteks võib siin tuua omal ajal tsaaririigi koosseisus olevasse Revalisse (Tallinnasse) Vene-Balti laevatehase rajamise, sest eelmise sajandi alguses ostis Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creusot Kopli poolsaare tippu 76 000-ruutsüllase maatüki, et hakata ehitama sõjalaevu Vene mereväele, mida varem olid tabanud valusad kaotused Vene-Jaapani sõjas. Et sõjatööstuskompleksi loomine sadama ja tehase näol probleemideta laabuks, tuli kaasata mõjukaid Vene ametnikke ja sõjaväelasi.
Kuigi aastatel 1914–1917 ehitati Noblessneri laevatehases ehk hilisemas Peetri laevatehases Tallinnas Bars-tüüpi allveelaevu, tellis Venemaa oma laevastiku täiendamiseks allveelaevu ka välismaalt.
18. augustil 1915. aastal kirjutasid Noblessneri esindajad alla lepingu viie Holland-tüüpi allveelaeva tarnimiseks, mille osad valmistati Ameerikas ning lõplik montaaž tehti Tallinnas.
Allveelaevad transporditi kohale kolmel aurulaeval ning tänu seda tüüpi allveelaevade headele omadustele, korralikule kvaliteedile ja edukale kohaletoimetamisele sõlmis mereministeerium veel kolm lepingut 12 Holland-tüüpi allveelaeva ostmiseks.
Kopeerimine oli normiks
On üldteada, et paljude NSV Liidus valmistatud toodete patendipuhtus oli kahtlane või puudus patent sootuks. Pikki aastaid ei peetud patuks välismaa kaupade ja tehnoloogia otsest kopeerimist, sest elati raudse eesriide taga ning järeletehtud tooted läksid enamasti siseturu tarbeks.
Ühes Eesti ja kogu NSV Liidu suurimas valgustitehases Estoplast aastatel 1960–1962 töötanud kunstnik Lilian Linnaks meenutab: «Moskva Kaubanduspalatis olid välismaalt toodud näidised lausa hunnikus. Need olid mõeldud Nõukogude tööstuskunstnike taseme tõstmiseks… Meile suruti peale ja öeldi lausa otse välja, et neid tuleb järele teha. Selleks saadeti näidised isegi vabariikidesse laiali.»
Alates 1965. aasta 9. juulist hakati NSV Liidus tehtud toodete väliskuju (tööstuslikke näidiseid) registreerima. Selle eesmärgiks oli garanteerida registreeritud näidiste õiguslik kaitse ja tasu autoritele loomingulise tegevuse stimuleerimiseks.
Esimesed avaldused näidiste registreerimiseks esitas tehas Estoplast ja oli selles teerajaja. Nõukogude Liidu esimesed üheksa näidiste registreerimise tunnistust saigi tehas oma nimele.
Kui pärast II maailmasõda oli raudse eesriide taga lääne intellektuaalse omandi vargus tavaline asi, siis tänapäeval on Venemaal olukord muutunud. Maavarade, eelkõige nafta ja maagaasi müügist saadud tulu võimaldab osta huvipakkuvaid tehnoloogilisi lahendusi, neid ei pea enam vaese sugulase kombel varastama.
Endine Venemaa president ja praegune peaminister Vladimir Putin, kelle arvates oli Nõukogude impeeriumi lagunemine (seega ka Eesti ja kogu Baltikumi taasiseseisvumine) 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, on öelnud, et Mistrali ostmine pakub huvi vaid koos sõjalise kõrgtehnoloogiaga (moodsate navigeerimis-, radari- ja tulejuhtimissüsteemidega, vastase raadiosidet blokeeriva ja selle pealtkuulamist võimaldava elektroonikaga jne).
Ka Venemaa sõjalaevastiku ülemjuhataja admiral Vladimir Võssotski teatas, et ilma tehnoloogiata pole tehingul mõtet. Miks soovib enda sõnul üks väidetavalt parima sõjatehnikaga varustatud n-ö üliriik osta NATO liikmesmaalt uusimat sõjatehnikat? Aga seepärast, et selle ostuga tabataks kaks kärbest ühe hoobiga.
Esiteks saadaks uskumatult kergelt ja täiesti legaalselt tungida Venemaa arvates tema suurima vaenlase sõjasaladustesse. Teiseks oleks võimalik likvideerida oma mahajäämust sõjalises kõrgtehnoloogias. Selles osas pole midagi eriti muutunud ning meenutuseks – ega asjata kutsutud läänemaailmas Nõukogude Liitu üheks suureks savijalgadel kolossiks. Kuigi, jah, viimase sõjaline jõud oli hirmuäratav.
Paljud tänapäeva noored ei tea, et nõukaajal kasvatati kodanikke teadmises, et suurel kodumaal Nõukogude inseneride loodud laevad, lennukid, raketid ja tankid olid ja on maailma parimad. Propaganda kuulutas järjekindlalt suurtest edusammudest teaduse valdkonnas ja Nõukogude Liidu kõrgest tehnilisest arengust. Kas see vastas tõele?
Kindlasti mitte, sest paljud asjad lihtsalt kopeeriti ja näiteks lennukimootorid osteti tihti välismaalt.
Juba tsaaririigi ajal hiljem Ameerikasse emigreerunud Igor Sikorsky loodud ja legendiks ülistatud rasket pommituslennukit Ilja Muromets viisid edasi neli kolbmootorit Argus (hiljem Renault), sest Venemaal endal sobilikke polnud.
Mootorid läänest
Mitmedki legendiks ülistatud Nõukogude lennukimargid kasutasid tol ajal vihatud läänest ostetud ja neilt kopeeritud mootoreid. Seda kinnitab ka mitu Venemaa sõjaajaloo spetsialisti.
Näiteks kirjutab Mihhail Maslov oma raamatus «Stalini lahingukajakad», et 1930. aastatel osteti Ameerikast mootoreid, mis paigaldati lennukile ANT-9, kuulsa konstruktori Jakovlevi ja teistele Nõukogude lennukitele.
Ka tuntud lennukikonstruktori Nikolai Polikarpovi loodud kuulsad hävitajad I-15 kasutasid ameeriklaste mootoreid. Selleks peeti 1932–1933 Ameerika firmaga Curtiss-Wright läbirääkimisi, mille tulemusel õnnestus omandada terve lennukimootoreid Wright R-1820 Cyclone valmistav tehas kogu sisseseadega. See pandi käima Permi linnas ning mootorid said uueks nimeks M-25.
Vladimir Kotelnikovi raamat «Pommitaja TB-3 – Stalini lendav lahingulaev» paljastab, et sellele Nõukogude uhkusele (teise nimega ANT-6) tuli mootorid osta jälle Ameerikast, sest kodumaiseid polnud. Osteti jõuallikad Curtiss V-1550. Isegi lennuki rattad telliti firmalt Palmer.
Nikolai Jakubovitš toob oma raamatus «MIG-15» lugeja ette jahmatava tõe, et omal ajal ühe enim toodetud ja legendaarse reaktiivhävitaja MIG-15 mootorid tuli muretseda Inglismaalt, sest ise ei osatud moodsale hävitajale sobilikke jõuallikaid toota.
Selleks osteti kümme Rolls-Royce’i mootorit, mida tehases nr 45 katsetati ülipõhjalikult. Uurimistöödeks kulus kuus mootorit. Lõpuks, kui mootori iseärasused olid endale selgeks tehtud, hakati jõuallikaid juba ise tootma ja neid valmistati nime РД-45 all.
«Tänu» abi eest
Nendes inglastelt ostetud mootoritega ja viimastelt mahaviksitud jõuallikatega varustatud lennukites MIG-15 tulistasid Põhja-Korea lendureiks maskeerunud NSV Liidu sõjaväepiloodid aastail 1950–1953 kestnud Korea sõja käigus süümepiinadeta alla nii Ameerika kui ka ÜRO lennukeid.
Nõukogude juhtkond ei tahtnud maailmale näidata, et toetab avalikult Põhja-Korea kommunistlikku režiimi, mis ründas 25. juunil 1950. aastal agressorina Lõuna-Koread. Seetõttu kandsid NSV Liidu sõjaväelendurid Põhja-Koreas selle maa sõjaväevormi või tsiviilriideid ning kasutasid raadiosides koreakeelseid märksõnu.
Ka lennukid kandsid kas Hiina või Põhja-Korea eraldusmärke. Kuid kõik see ei aidanud, sest pingelises lahingusituatsioonis lendu lastud venekeelsed vandesõnad püüdis kinni ameeriklaste raadioluure.
Ilmselgetest faktidest hoolimata eitas NSV Liit järjekindlalt oma osalemist Korea sõjas. Lääneriike vapustas Nõukogude riigijuhtide ja sõjardite valelikkus, aga eelkõige just see, et võitlusesse astuti ÜRO jõududega ja ka endiste liitlaste ameeriklastega, kes olid II maailmasõja ajal andnud NSV Liidule hindamatut abi sõjalennukite, veoautode, toidu jms näol.
Ent tuleme tagasi Mistralite plaanitava müügi juurde. Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy tänavu juulikuus antud kindel lubadus ehitada Venemaa jaoks kaks sõjalaeva, kuigi läbirääkimised veel käisid, ning Venemaa sõjalaevastiku peastaabi esindaja hiljuti välja käidud teade, et on olemas põhimõtteline otsus Mistralite ostuks, annab aimu, et kavatsused on väga tõsised.
Ja kisub vägisi sinnapoole, et see tehing tehakse taas teoks kurtide kõrvadega. Arvestamata teiste NATO liikmesriikide arvamust ning eirates mitme Venemaaga piirneva maa julgeolekuhuve. Meenutagem – ühe Venemaa kõrgema sõjaväelase sõnul vajanuks tema armee neid laevu väga 2008. aastal, Gruusiasse tungides. Sellest on möödas ainult ligi kaks aastat.