Heie Treier: Facebooki fenomen – personaalne ajakirjandus

Heie Treier Foto: Peeter Langovits

Pärast seda kui sai teatavaks, et Facebook on jõudmas kasutajateni peale arvutiekraanide ka Hollywoodi kaudu (tuleval nädalal ka Eesti kinodesse jõudvas filmis «Sotsiaalvõrgustik»), on hakanud eesti ajakirjandus fenomeni ja selle ajaloo vastu aktiivsemalt huvi tundma.

Kuulutagem siis Krister Kivi artikkel «Facebook. In memoriam» (Eesti Ekspress, 6. mai 2010) ajakirjaniku isiklikuks hetkeliseks emotsiooniks, mitte laiemat reaalsust kajastavaks infoks.

Facebooki innuka kasutaja seisukohast tooks kasu pigem kriitilised meeldetuletused, et tegemist on turvamata keskkonnaga, kuhu pole hea liiga isiklikke (perekondlikke) pilte laadida.

Mis puutub aga Facebooki ja massiajakirjanduse suhtesse, siis see on ambivalentne. Facebookis osalemine muutub järjest massilisemaks, üha rohkem liitub suhtluskeskkonnaga ka vanema põlvkonna inimesi, kelle elustiili ja mentaliteeti ei peaks Harvardi tudengite jaoks loodud internetikeskkond kuuluma.

Kasutajad loovad selles keskkonnas omaenda «väikest ajakirjandust», mis koosneb peamiselt sõprade-tuttavate tegemistest ja eelistustest.

Nüüdseks räägitakse ka juba Facebooki ja massimeedia kokkukasvamisest. Ühelt poolt näeme päevalehtede internetilehel inimeste nägusid, kes seda päevalehte «laigivad» (like), teiselt poolt osutub Facebook kohati allikaks ja tööriistaks ajakirjanikele endile. On juhtumeid, kus mingi leid või vaimukus või «avastus» on sõpradele välja hõigatud Facebookis ning paar päeva hiljem loeme sedasama ametliku massimeedia veergudelt.

Olen peale sattunud juhtumitele, kus anonüümsed internetianalüütikud teevad ajakirjanike eest töö ära – teatud hilinemisega jõuavad juba tuttavad mõttekäigud ümaramal kujul peavoolu ajakirjandusse.

Tekib üleolekutunne massimeediast? Kas ajakirjanikud saavad palka selle eest, et istuda interneti strateegilistes jututubades, Facebookis jms võrgustikes ning «varastada» ideid?

See läheb kokku massiajakirjanduse ülemaailmse kriisi analüüsidega – nimetatud masinavärk on liiga kohmakas, liiga aeglane, liiga «universaalne» ja ideologiseeritud ega rahulda enam inimeste üha konkreetsemaks muutuvaid infovajadusi.

Kas tuleks kirjutada artikkel «Massiajakirjandus. In memoriam»? Vara veel. Massimeedia on hea niivõrd, kuivõrd ja kui adekvaatselt ta räägib sellest, mis ümberringi toimub, mitte ei naudi elu omaloodud mullis.

Kuid vereringe Facebooki ja ajakirjanduse vahel toimib. Kuna inimeste mõtted ja tegemised jõuavad nüüd avalikkuse ette paljuski suhtlusvõrgustike, sh Facebooki kaudu, ongi objektiivselt tegemist uue allikaga ajakirjanike jaoks. Teisalt arutatakse ka Facebookis massiajakirjanduses ilmunud artikleid, olgu autori- või teemapõhiselt.

Facebooki ja inimsuhete tasand on samuti ambivalentne – Facebook mitte ainult ei peegelda olemasolevaid inimsuhteid, vaid ka konstrueerib neid. Võib-olla on põhiliseks hoovaks ingliskeelsest kultuuriruumist pärit terminoloogia, mis rõhutab ülimat sõbralikkust.

Igal Facebookis olijal on kaks põhilist nuppu: sõber (friend) ja meeldima (like). «Sõpra» defineeritakse kui isikut, kellel on sinusse heatahtlik suhtumine. «Sõber» ei tähenda sügavat südamesõpra, keda lõpuni usaldada. Facebooki sõpru võib olla tuhandeid. Eriti palju on neid poliitikutel, kes kasutavad Facebooki valimispropagandaks, või mänedžeridel või aktiivsetel kunstnikel vms.

Maailma üks respekteeritumaid kunstiteadlasi, kes külastas hiljuti Eestit, James Elkins, hüüatas Facebookis: «Tere tulemast mu üleni võltsi «kogukonda»! Mind vaimustab, kuidas Facebook loob «kogukondi» inimestest, kes ei tunne üksteist ja keda ei huvita ka, mida nende «sõbrad» teevad... Imeline fenomen.»

Facebook defineerib niisiis kõiki võrgustikku astunud inimesi «sõpradena», kes saavad üksteise tegemisi ja arvamusi üksnes «laikida». Ei mingit destruktiivset kriitikat, milline kõnepruuk on iseloomustanud tüüpilist eesti anonüümset netikommentaatorit, aga ka 21. sajandi algupoolel näiteks kunstimaailma siselisti Latera suhtlusstiili. Ei midagi sellist Facebookis.

Siin saab elegantselt väljendada oma poliitilisi eelistusi («kumb saab rohkem hääli, kas Savisaar või kurk?») või elimineerida ebameeldivad inimesed nupulevajutamisega oma sõprade hulgast, ka omaendagi postitused saab kustutada. Saab kontrollida sõnumisaajate ringi. Saab suhelda avalikult ja välja elada oma edevust või vahetada kirju varjatult.

Facebook kui uus, väike, personaalne ajakirjandus võimaldab vahetada infot rohujuuretasandil, reaalajas, vastavalt olukorrale. Sa valid omaenda «ametlikke» sõnumeid ja ideoloogiat (enamasti on see saavutuste- või ka tundmuste-põhine), sa valid lugejaskonna, sa valid tempo, tekstide pikkuse ja põhjalikkuse, pildi ideoloogia jne.

Sa kontrollid endast avalikkusesse minevat infovoogu. Kui Facebookis on korraga lapsevanemad ja lapsed, pole häda. Laps suhtleb sõpradega eraldi ja lapsevanematega eraldi, kui ei taha samu sõnumeid kõikidele saata.

Nii tekib illusioon, et Facebook on kõikvõimas ja «üleni minu poolel». Ometi on lausa ohtlik pidada Facebooki süütuks heatahtlikuks keskkonnaks, sealsed manipulatsioonivõimalused on sama suured, kui on internet ja kui palju on maailmas kurje inimesi.

Londoni kunstiteadlasest kolleeg mainis, et inglise ajakirjanduses hoiatatakse pidevalt inimesi mitte sisestama Facebooki oma perekondlikke andmeid ega pilte – kõik jääb kuhugi internetti alles ka siis, kui pilt Facebooki kontolt on kustutatud.

Ärge laadige sinna tundlikku perekondlikku infot, ärge pange endast suurt ja selget näopilti, kasutage seda samamoodi, nagu toimub seltskondlik suhtlemine, reserveeritult. Londoni kolleegi fotol Facebookis näeme anonüümset meest seismas looduse keskel, kaugelt pildistatuna. Ta kasutab Facebooki töiste asjaajamiste kergendamiseks, mitte enamaks.

Kunstiteadlasena on huvitav jälgida, kuidas Facebookis tekib kunstiteadus – st toetav ja julgustav retseptsioon kunstnikule. Sõpruskondlik suhtlemine. Reaalajas toimiv infovahetus ja päevakajaliste sündmuste kiiranalüüs.

Facebooki on end registreerinud palju eri põlvkondadest kunstnikke ja kolleege, tekib teatud sünergia, eri inimeste postitustest saavad Facebookis pikad arutelud ja analüüsid, mida reaalses elus sellisena ei toimuks.

Avatakse näitus ja Facebook on täis erisuunalisi vastukajasid. Ilmub artikkel ja juba käib aktiivne arutelu Facebookis. Vestlustes osalevad mitte üksnes reaalsed sõbrad, vaid ka Facebooki sõbrad, st inimesed, kes ei pruugi kuuluda kolleegide siseringi.

Maalija saab hakkama uue maaliga, juba teavad kõik Facebooki sõbrad. Kõike seda oleks vaja tuleviku tarbeks reaalajas ka dokumenteerida, sest kui kunagi hakata kirjutama eesti kunsti ajalugu aastast 2010, oleks üheks oluliseks allikmaterjaliks muu hulgas Facebookis toimunud arutelud.

Kuuldavasti kirjanike ja luuletajate hulgas pole Facebookil sellist kohta nagu kunstnike ja kunstiteadlaste hulgas ning kuuldavasti leidub Eestis mõningaid edumeelseid raamatukogutöötajaid, kes juba on avastanud, et nad peaksid dokumenteerima Facebooki arutelusid. Ent see on keeruline, siis nad peaksid kõigepealt teadma, kes oleks aktiivsed ja olulised Facebookis arutlejad.

Samas ei saa unustada, et ka Facebook on suuresti «mull», mida konstrueeritakse «sõbraliku» terminoloogia abil. Maailma uudised on täis looduslikke või poliitilisi katastroofe, Facebookis pole sest kõigest jälgegi.

Seal «laigitakse» endiselt üksteist ja arutlusteemad on täpselt sama sügavutiminevad kui on inimesed, kes neid parajasti arutavad või ei aruta. Kui olla üksnes Facebooki dieedil, tekib laiast maailmast üsna ühekülgne ettekujutus.

Heie Treier on kunstiteadlane.