Kreeka kriis pole praeguseks enam niivõrd majanduslik kuivõrd poliitiline kriis, rääkis majandusanalüütik Kristjan Lepik Postimehe päevaintervjuus. Kurb on Lepiku sõnul see, et Kreeka majandus liikus kärbetega tegelikult õigel teel.
 

Kreeka on otsustanud eeloleval pühapäeval küsida rahvalt, kas senise laenukavaga saab edasi minna või mitte. Kreeka pangad on suletud esmaspäevani, sularahaautomaadist saab kuni 60 eurot päevas. Kas võime öelda, et nii kriitiline pole Kreeka võlakriis veel kunagi olnud?

Ma arvan küll. Mõni aasta tagasi räägiti oli teistsugune pinge, räägiti tingimusi läbi. Kreeka lahkumine euroalast või maksejõuetuse väljakuulutamine pole kunagi lähemal olnud. Alanud nädal on kriitiline ja määramatu. Siin on palju tegureid: kas rahvas kaotab närvirahu ja tuleb tänavatele, kuidas käitub Euroopa, kuidas IMF, kas valitsus läheb veel hullemaks oma seisukohtadega – kõik need on lahtised kaardid.

On see rohkem majanduslik või poliitiline kriis?

Kreekale laenamine oli majanduslik otsus mitu aastat tagasi. Pärast seda on see olnud poliitiline teema. Kaks aastat tagasi garantiisid andes polnud sellel majanduslikult erilist mõtet, aga tuleb arvestada Euroopa ühtsust, poliitilisi riske. Üks tahk, millest pole seoses Kreeka euroalast lahkumisega eriti räägitud, on see, milline on tema tulevik. Näeme näiteks, et Venemaa otsib riike, kus endale uusi liitlasi leida, just närvilistes keskkondades. Aga Kreeka on ju ka NATO liige ja omab ka vetoõigust, mis on ju Eestilegi murettekitav suund.

Me ei tea täpselt referendumi küsimuse sõnastust, aga kuivõrd on Kreeka võimalik «ei» automaatselt «ei euroalale»?

Sõltub väga palju sellest, kuidas Euroopa käitub. Kreeka pinge üks olulisi tahke on see, et ta on pretsedent, mis mõjutab võimalikke järgmisi probleemkohti. Kriitiline on teha siin õigesti. «Ei» ei tähenda kindlasti automaatset lahkumist euroalast, läbirääkimised jätkuvad. Palju sõltub ka Kreeka valitsusest. Ja Kreeka vasakradikaalse valitsuse käitumine on olnud seni jahmatav. Hirmus on mõelda, et Euroopa on ühtede valimiste kaugusel katastroofist. Ja Kreekal on nüüd valitsus, mis võib teha riigile kohutavaid otsuseid pikas lõikes.

Samas on neid vaatlejaid, kes ütlevad, et šokk võiks olla päästev - «parem õudne lõpp kui lõputu õudus»…

Mul on väga kahju, et Kreeka on läinud praegust teed. Kui võtta eelmise aasta lõpp või käesoleva algus, siis Kreeka oli juba nii palju kärpinud, et majanduslikult liiguti oluliselt tasakaalu suunas. Mitu aastat kestnud halvenemine on rahvale jätnud siiski sellise psühholoogilise jälje, et kaotati lootus ja valiti riskantne lähenemine. Veel poolteist aastat pingutust ja oleks võinud tulla majanduskasv, kuid enne jaama jõudmist otsustati rongist välja hüpata.

Uudistekanalid kasutavad olukorda kajastades väljendit, et Kreekast võib saada «esimene riik, mis eurotsoonist väljub», mitte ei räägi lihtsalt Kreeka võimalikust lahkumisest.

Seda tuleb võtta nii, et kui saab liituda, saab ka välja astuda. Liitu tehti nii, et see oleks justkui igavene abielu eri osapoolte vahel. Täna ju pannaksegi seda paika. Tore oleks muidugi analüüsida kolm aastat teed, kuidas välja saab. Praegu mõeldakse põlevas majas uusi tuleohutuse reegleid välja.

Nii et väljumine on tehtav?

Jaa, selliseid asju on ju juhtunud. See pole pankrot, vaid maksejõuetus ning teised riigid vaatavad, kas nad saavad osa rahast tagasi. See saaks olema Kreekale väga raske, majanduse täiendav halvenemine, aga see ei ole maailma lõpp.

Vaata Postimehe päevaintervjuust, milliseid sündmusi prognoosib Kristjan Lepik eelseisvaks nädalaks Kreekasse ning milliseid aspekte soovitab ta Kreeka kriisi puhul tähele panna Eesti inimestel.