Urve Eslas: räägime siis pealegi ilmast

Urve Eslas Foto: Erakogu

Kõik kaebavad ilma üle, aga keegi ei taha ohverdada neitsit, et seda muuta. Selle veidra ütluse allikat keegi õigupoolest ei tea, aga tänapäevases kontekstis on ütluses kaks viga. Esiteks, ilma ei saa muuta, ja teiseks, isegi kui saaks, siis neitside ohverdamisest poleks ilmselt suuremat abi. Ometi võib seda lauset kujutleda teises kultuuriajaloolises olukorras, kus ilm arvati olevat ohverdusega muudetav, ja nii tähendaks see metafoorina hoopis muud: et kõik teavad, et asi on halb, kuid kellelgi pole piisavalt julgust, et midagi ette võtta.

Umbes sarnane olukord on praegu pagulaspoliitikast kõnelemisel. Sotsiaalmeedia on täis inimesi, kes end võõravihast puudutatuna tunnevad, kuid otse ja avalikult julgevad vähesed seda öelda, sest pagulastevastaste raevukas rünnak on liiga massiivne. Kuid olgu sotsiaalmeediaga kuidas on, veel halvem on, et sama kehtib väljaspool sotsiaalmeediat poliitikute ja muidu aktiivsete sõnavõtjate kohta.

Kui saaks kokku koguda kõik, kes võõraviha kohta on salaja ja omavahel öelnud «mul on häbi» – või mõne selle ekvivalendi – saaks kokku raamatu. Lehes (või kõnes, blogis või pressikonverentsil) öelnuid on vaid käputäis. Mõneti mõistetavalt, sest vaen, mille raev neile kaela kallab, on kuri ja alandav. Mõni aasta tagasi tõi Daniel Vaarik Memokraadi blogis ilmunud «Trolliküti käsiraamatus» välja sellise mõtte: halb on see, et inimesed ei julge vaenajate massiivse rünnaku all enam rääkida ja nii võib sõnavabadus hakata tööle enda vastu. Need, kes tahaksid öelda, on pigem vakka. Tulemiks see, et vaenajate hääl kõlab, mõistlike oma mitte.

Selle vaenajate hääle najal on kerge ekslikke järeldusi teha. Näiteks arvata, et olemegi rahvana sallimatu ja võõravaenulik, ehkki tegelikkus on muu. Hiljuti riigikantselei tellitud uuringu järgi on pagulaste vastuvõtmise vastu veidi üle 40 protsendi inimestest. Jah, palju, aga isegi mitte enamus, rääkimata rahvast tervikuna. Kuid meediast paistame homogeense raevuka jõuna, mis tõrjub kõike, mis meiega geneetiliselt kokku ei kõla. Ja veel üks aspekt, vahel unustatud: sellisena paistame ka väljapoole (sest tekstid on tõlgitavad), neile, kes meile abi andnud ja nüüd abi vajavad.

Aga olgu pilguga väljastpoolt kuidas on, küsimusi on kolm. Miks neil, kes kodanikujulguse või tsiviilkuraasi muul ajal olulisena välja tõid, nüüd julgust pole; miks need, kellele poliitikuamet paneb kohuse osaleda poliitika tegemises, kinganinasid vaatavad, ja miks usuorganisatsioonide liidrid, kel on võimalus seista nii inimsuse kui ka kristlaste eest (pagulaste seas on ka ISISe rünnakute eest pagenud kristlasi), korraga vait on?

Paar päev tagasi – ja mitte päris juhuslikult - nägin Postimehe lähedal tuttavat, kodanikuühiskonna aktivisti. Ta ütles, et pagulaste vastane viha ajab ta marru. Aga ütle siis ometi midagi, vastasin ma. Sõimajaid on liiga palju, nentis ta. Oli siis veidi vait ja lisas, et ilm on ka niru, ei tea, millal see suvi tuleb.

Olgu, räägime siis pealegi ilmast, ehkki rääkima peaks hoopis muust.