NÄDALA NÄGU: «Eestist? Hoo! Ma tunnen teie Hololeid.»

Henrik Hololei Foto: Andrus Peegel

Mõne inimesega on nii, et kui teda üle mitme-setme aasta kohtad, pead justkui tutvust otsast alustama, olgu ta või varem sõbraks peetu. Euroopa Komisjoni «tippbürokraat» Henrik Hololei on sääraste täielik vastand. Kuidagi moodi suudab ta mõne sekundiga tekitada tunde, justkui oleksime teineteist viimati näinud eile.

Ja ma pole kaugeltki ainus, kellel on Hololeist selline mulje. «Eestist? Hoo! Ma tunnen teie Hololeid,» on Brüsseli vastuvõttudel üha tavalisem alguslause, tutvudes mõne olulise eurokraadiga, rääkis mulle Eesti suursaadik Belgias Gert Antsu.

Kannatage nüüd järgmine lause ära. Henrik Hololei on esimene eestlane, kellest saab Euroopa Komisjoni peadirektoraadi peadirektor, täpsemalt: mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor.  

Mis meil ülejäänutel sellest? Tõepoolest, kui küsida, mida peadirektoraadi juht otseselt Eesti heaks saab teha, siis ilmselt ametijuhendist vastust otsida ei tasu. Ta peab ajama ikka kogu Euroopa asja ja formaalselt võttes polegi vast vahet, kas ühte mitmekümnest peadirektoraadist juhib Eestist või näiteks Hispaaniast pärit inimene.

Samas, üllatus-üllatus, aga ka Eestil on Brüsselis ajada muidki asju kui, ütleme näiteks, Rail Baltic, ja seepärast tahaksime loomulikult igal pool näha professionaalset ja erapooletut käitumist.

Muidugi on meie inimestele kasulik, kui suhtlusvõrgustikus on keegi, kes tunneb põhjalikult Brüsseli kontorihoonete kõrgemate koridoride elu ja tajub sealseid hoovusi, aga seegi on liiga iseenesest mõistetav tõdemus.

Nüüd tuleb aga mängu «Eestist? Hoo!»-efekt. Seda raha eest ei osta. Selle tähtsust ei maksa alahinnata. Ühe mehe isikuomadused võivad avada või sulgeda uksi ta rahvuskaaslastele, kusjuures ta ise ei pruugi ei neist, nende asjust ega ustest midagi tead. Mis teha, inimesed kõikjal maailmas on rumalate eelarvamuste kütkes ja kipuvad omistama ühe isiku tunnuseid kõikidele ta grupi- või ka rahvuskaaslastele. «Eestlased räägivad kiiresti ja palju, žestikuleerivad elavalt ning on väga sõbralikud» – ma üldse ei imestaks, kui piisavalt «hololeitatud» eurokraatide stereotüüp meist saab olema just selline.

Meie, vanemate Eesti raadiokuuljate jaoks äratavad aga noore Henriku sõnavõtud ellu mälestuse sellest, et üks lausegi võib alata mõõdukas tempos, ent viimase sõna juures jõuda ikkagi tavainimese diktsioonile kättesaamatu kiiruseni: «Siin Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada...» Minu meelest vaid Tarmo Tiisler, andku ülejäänud andeks, suudab spordiülekandeid kommenteerida sama emotsionaalselt ja tempokalt, kui tegi seda Gunnar Hololei. Tema poeg Henrik on aga viimasel ajal, mulle tundub, õppinud avalike esinemiste ajal natuke aeglasemalt rääkima. Võib-olla on tegu halva mõjuga, mida avaldab flegmaatiliste hispaanlaste ja itaallastega suhtlemine?

Ahjaa, mõned faktid ka. Henrik Hololei tee ametnikuks algas poliitika kõrvaltubadest. 1996. aastast töötas ta Eurointegratsiooni Büroos alguses ametnikuna ja õige pea juba juhatajana. Tagantjärele on meil tunne, et suund ELiga liitumisele oli vältimatu ja läks kuidagi iseenesest. Tegelikult tähendas see pingutust kõigile ministeeriumidele. Kõik teavad, et tegeleda tuleb põhilisega, aga inimlik (seega ka ministerlik) on tegeleda pakilisega, mitte kaugena tunduva ELiga. Eurointegreerija asi oligi öelda peaministrile, et vaata, see või teine minister on vist hetkeks unustanud lihtsa tõe pakilise ja põhilise vahekorrast – tulemused näitavad, et nii Tiit Vähi, Mart Siimann, Mart Laar kui Siim Kallas vist vahel ikka võtsid Hololeid kuulda.

Henrik Hololei oli kolm kuud majandusminister Mart Laari teises valitsuses ja üheksa aastat (2004–2013) Siim Kallase kabinetiülem. Enne uue ameti saamist oli ta Euroopa Komisjoni asepeasekretär.