FOTO: Urmas Nemvalts

Väikese kirjanduskultuuri võimalus avaneb aktiivses tõlkimises

See Nobel läks eesti kirjandusest taas mööda. Kas meil oli põhjust oodata, nüüd, kus mitu korda kandidaadiks esitatud Jaan Krossi surmastki saab juba kolm aastat? Ei olnud kuulda, et Jaan Kap­linskit, meie praegu ainsat Euroopa mõõtkavas arvestatavat kirjanikku ja mõtlejat, kandidaadiks oleks esitatud. Kuigi varem on üritatud ja kuigi ta seda kahtlemata vääriks.

Mõistagi meie endi ja küllap ka soomlaste, rootslaste, vahest ka lätlaste ja poolakate silmis.
Miks kirjandus-Nobel on meile nii tähtis? Aga sellepärast, et heliloomingus – kus Arvo Pärt oleks kahtlemata tuntuim eestlane – seda ei jagata ning keemias, füüsikas, meditsiinis, majandusteaduses Nobeli-tasemel läbilöömiseks on meil veel vähem võimalusi. Ehkki välistatud pole miski.

Kuid kirjandus-Nobel oleks tähtis eeskätt meie rahvusliku omamüüdi kinnistamise seisukohast. Oli ju Nobeli kaasaegne Jakob Hurt see mees, kes kutsus üles meid suureks rahvaks saama vaimult, kui meile pole antud saavutada seda arvukuselt. Loova vaimu puhul on nendeks teadus, filosoofia ja kirjandus. Ja eriti kirjandus. Eesti rahvuski on sündinud ja kasvanud kirjakultuuri sängis.

Ent siit algab ka üks suur veelahe, mis pole võimaldanud jagada oma vaimseid rikkusi teiste rahvastega – see on eesti keel, meie identiteedi kindlus, aga enamasti ka ületamatu piir. Meie kirjanduslik tung Euroopasse algas koos Noor-Eestiga. Ent olime laenajad, ülevõtjad, õpilased, mitte aga pakkujad, mis eeldab eri rahvaste kirjanduskeelte tundmist ja neisse intensiivset tõlkimist.

Eesti esimese kirjandus-Nobeli kandidaadi Tammsaare teoste tõlkimise algataja Bernhard Linde kirjutab teoses «A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses» masendavaid lehekülgi sellest, millistele nii sisemistele kui välistele raskustele põrkuti Tammsaare viimisel Euroopa suurtesse kultuurkeeltesse.

Nii tegi Linde seda ise oma kulu ja kirjadega, tõlkides novelli «Pöialpoiss» saksa keelde. Pärast pentaloogia valmimist kuluski Tammsaare energia põhiliselt oma suurteose väliskeeltesse vahendamise labürindis ekslemisele.

Ei saa praegusedki eesti kirjanikud kiidelda oma rahvusvahelise leviga, kuigi on kultuurkapitali tõlkestipendiumid, Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja mõnes riigis Eesti Instituut. Eesti keele ja kultuuri eksport teistesse maadesse nõuab mitmesuguste ressursside ja ametkondlike võimaluste ühendamist.

Eesti vaimuvara tõlkimist teistesse keeltesse tuleks väärtustada sama kõrgelt nagu loomingut ennast. Siis võib loota, et ühel päeval leiab Hurda vaim tunnustuse ka Nobelilt.