FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Ajakirjanikele heidetakse ajuti õigusega ette tuhnimist ühiskonna ebakõlades, selmet näha kõike seda, mis meil on viimase paarikümne aastaga paremaks läinud. Samas kiputakse unustama, et just nendesamade probleemide kergitamine on viinud ka lahendusteni. 

Sellest hoolimata püüab võim meedia vabadusi järk-järgult kärpida. Seni võib tulemuslikumaks pidada isikuandmete kaitse seadust. Seaduse algne eesmärk on üllas: kaitsta üksikisikut ja tema eraelu puutumatust. Praegu aga on isikuandmete kaitse seaduse rakendamisega jõutud juba sinnamaani, et ajakirjandusel on aina keerulisem täita oma korrastavat rolli.

Viimane ja minu jaoks drastilisim näide puudutab üht tuntud ärimeest ja poliitikut, kelle tegevust uuritakse kahes kriminaalmenetluses, ent prokuratuuri pressiesindaja sõnul ei tohi ta öelda enam ajakirjanikule isegi mitte seda, mis on selle inimese nimi ja milles teda kahtlustatakse.

Kõikvõimalike asutuste poole päringuga pöördudes peab ajakirjanik põhjendama oma avalikku huvi ja eks siis ametnik otsustab, kas avalik huvi on piisav või mitte. Ja kui ta arvab, et pole piisav, tuleb kaevata andmekaitse inspektsiooni. Nagu asutuse nimestki näha, eelistavad selle töötajad pigem andmeid kaitsta (loe: peita) kui avalikustada. Heaks näiteks oli minu soov saada haiglatelt infot, kui palju nad on ravivigade eest patsientidele kompensatsiooni maksnud. Ma ei küsinud patsientide nimesid, vaid lihtsalt aastast summat ja juhtumite hulka. Pärnu haigla keeldus andmeid andmast ja andmekaitse inspektsioon toetas haiglat.

Süütu inimese eraeluliste andmete kaitse on iga ajakirjaniku moraalne kohustus, ent ajakirjandusvabaduse edasiste kärbete puhul ähvardab meid tõeline antiutoopia. Ajakirjanik võib sündmuste praeguse arengu jätkudes kaotada võimaluse kirjutada pedofiilidest, mõrtsukatest ja altkäemaksu võtmisega vahele jäänud ametnikest, sest ta ei pruugi enam isegi teada saada, kui keegi on kuriteos kahtlustatav. Veel enam, peagi võib vabalt juhtuda, et ta ei tea isegi seda, kes ja kus on kohtu all. Ja kui ta ei jõua kohtuistungile, siis pääseb ka kurjategija oma aina tüüpilisemaks muutuva tingimisi karistusega.

Lisaks kõigele on meid tabamas ühiskondlik amneesia, sest vanglast pääsenud kurjategijad pommitavad ajalehetoimetusi nõudmistega kustutada nimi nende rõlgeid tegusid markeerinud veebilugudest. Ehkki tegu toimus, saavutavad nad selle karistusregistrist kustumise järel oma eesmärgi. Just nagu kaoks karistusregistrist kustutamisega tegu ise ja sellega põhjustatud kannatused!

Igaüks siin vabas Eestis peaks mõistma, milleks meil on vaja vaba ajakirjandust – sest ilma sõnata «vaba» ajakirjanduse ees ei oleks sedasama sõna Eesti ees. Seda võiksid esmajärjekorras tajuda ka need poliitikud, kohtunikud ja ametnikud, kes peavad end tõe monopolistideks, leheneegreid aga tüütuteks segajateks. Sestap on viimane aeg tõmmata püsiv joon mõistlikku kohta nii, et ühele poole joont jääb ajakirjandusvabadus, teisele aga isikuandmete kaitse. Kumbki ei tohi teineteise tõttu kannatada.