Keijo Lindeberg, Tanel Melk: IRL tõi inimesed ohvriks oma mainele

Keijo Lindeberg Foto: Advokaadibüroo LMP

Ei seadused ega IRLi enda põhikiri anna alust varem kriminaalkaristust kandnud inimesi erakonnast välja visata, leiavad vandeadvokaat Keijo Lindeberg ja jurist Tanel Melk. Pealegi pani IRL avalikult häbiposti inimesed, kes on oma karistuse juba kandnud.  

4. juunil kirjutas meedia IRLiga liitunud 21 «kriminaalist». Samal päeval teatas erakond nende organisatsioonist väljaarvamisest. Hiljem tõstatati meedias küsimus, kas väljaviskamine oli ikka õiguspärane.

[Ankur] Kuivõrd IRL on parlamendierakond ja kannab valitsuses valitsemisvastutust ning samuti on tema tegevus suures osas rahastatud avalikust rahast, siis on avalikkuse huvi organisatsioonis toimuva kohta vaieldamatult õigustatud. Seetõttu on oluline alalüüsida toimunu õiguslikke aspekte.

Esmalt, kes olid need 21 «kriminaali»? Nende inimeste taust on erinev. Ajakirjandusest läbi käinud markantsemad näited olid kahe inimese tapmises süüdi mõistetu ja kehalises väärkohtlemises süüdi mõistetu. Samas, kõige levinum kriminaalkaristuse alus oli alkoholijoobes autojuhtimine. Mitu karistatut oli nimekirja sattunud kaua aega tagasi sooritatud, n-ö nooruse lolluste pärast, ja Facebookist vaadates näeme, et nüüd on neist saanud töötavad pereinimesed. Mitte üksi 21 «kriminaalist» ei kandnud väljaviskamise ajal karistust – nad olid oma karistused ära kandnud.

Sõna «kriminaal» kasutamine ei olegi siin kohane. Õigekeelsussõnaraamat annab sõna «kriminaal» vasteks «kriminaalkurjategija». Karistuse ära kandnud inimene ei ole kurjategija, vaid endine kurjategija. Seega, kohane oleks kasutada sõna «kriminaal» asemel «endine kriminaal».

Kas väljaviskamine oli õiguspärane? Erakonna tegevuse aluspõhimõtted on sätestatud erakonnaseaduses ja põhikirjas. Erakonnaseadus kriminaalkorras karistatud inimesi erakonda vastu võtta ei keela. Seega saab ainus alus tuleneda konkreetse erakonna põhikirjast.

IRLi põhikirja punkt 7.1 sätestab, et erakonna liikmeks ei saa vastu võtta inimest, kes kannab kriminaalkaristust. Põhikirja punkti 6 «Liikme Erakonnast väljaastumise ja väljaarvamise tingimused ja kord» lõige 4 sätestab, et liikme võib erakonnast motiveeritud otsusega välja arvata, kui ta on jõustunud kohtuotsusega mõistetud süüdi kriminaalkuriteos.

See tähendab, et esiteks ei tohi erakonna liikmeks võtta vastu inimest, kes kannab kriminaalkaristust. Kui aga inimene on juba erakonna liige ja pärast seda mõistetakse ta kriminaalkuriteos  süüdi, siis on erakonnal õigus ta erakonnast välja arvata. Ka siin on erakond jätnud endale põhikirjaga otsustamisruumi – kui liikmele määratakse kriminaalkaristus, siis võib ta parteist välja visata, aga seda ei pea tegema. See tähendab, et inimese võib ka erakonna liikmeks edasi jätta. Rohkem põhikirjas kriminaalkorras karistatud inimeste, nende liikmeks võtmise või liikmete seast väljaarvamise kohta midagi sätestatud ei ole.

Seega, tulenevalt IRLi põhikirjast tuleb eristada inimesi, kes kannavad kriminaalkaristust, ja inimesi, kes on karistuse ära kandnud.

Need 21 inimest, kelle IRL oma ridadest juuni alguses välja arvas, olid oma karistuse ära kandnud ega kulunud seega ei põhikirja punkti 6.4 ega 7.1 alla. See tähendab ühemõtteliselt, et erakond arvas kriminaalkorras karistatud, aga oma karistuse ära kandnud inimesed oma ridadest välja, minnes vastuollu oma põhikirjaga. Liikmete väljaarvamine ei olnud õiguspärane.

Põhimõtteline küsimus

Lisaks eespool räägitule on tegemist ka põhimõttelise küsimusega: kas kord süüdi mõistetud inimene tuleb ühiskonnast välja tõrjuda või anda talle uus võimalus jätkata edaspidi seaduskuulekat elu täisväärtusliku ühiskonnaliikmena? Justiitsministeeriumi andmetel on Eestis kriminaal- või väärteo korras karistatud ligikaudu 60 protsenti tööealisest elanikkonnast. Kriminaalkorras ligikaudu kümme protsenti.

Oma viimase otsusega ütles IRL, et need inimesed ei ole erakonna kaudu ühiskonnaelus kaasa rääkima oodatud. Veelgi enam, karistuse ära kandnud inimesed pandi avalikku häbiposti, mis võib hävitada nende töö- ja pereelu ning tõrjuda neid inimesi ühiskonnast. See oli erakonna poolt ebaproportsionaalne ja vastutustundetu käitumine inimeste suhtes, kes põhikirja ja seadusega kooskõlas olid juba organisatsiooni liikmeks võetud.

Kokkuvõttes oleks erakond oleks pidanud julgema välja öelda, et kriminaalkaristuse ära kandnud inimesed on erakonda võetud kooskõlas erakonnaseaduse ja erakonna enda põhikirjaga. Täpselt samamoodi saab IRLi liige, muuhulgas erakonna aukohtu liige olla Avo Üprus, kes on samuti kriminaalkorras süüdi mõistetud, kuid seejärel jätkanud oma elu seaduskuulekalt. Üks karistamise eesmärke ongi seadust rikkunud inimesed pärast karistuse kandmist uuesti ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks muuta. See on paranduslik protsess. Mitte neid elu lõpuni ühiskonnast isoleerida, sest just ühiskonnast isoleerimine tõukab inimesi tagasi seadusrikkumise juurde. Jutt käib kümnest protsendist tööealisest elanikkonnast.

Autorite kinnitusel pole nad seotud ühegi selles artiklis mainitud osalise esindamisega (toim).