Mart Kalm: puupealinn?!

Mart Kalm Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Iseenesest oli kena kuulda, et Tallinn pälvis 2015. aasta Euroopa puu-pealinna tiitli. Samas paneb see kulmu kergitama, sest linnapuude ja avaliku haljastuse olukord on Tallinnas ju kõike muud kui eeskujulik.

Tallinna ajalooliselt suurejoonelisim, Kaarli puiestee on armetus olukorras vaatamata pikkadele vaidlustele, kuidas seda rekonstrueerida. Eriti rääbakas näeb puiestee välja pärast seda, kui majarea eest puud üldse kõrvaldati (loe: võrkudele ohvriks toodi). Vabaduse väljak sai küll ruumiliselt tänapäevase lahenduse, aga unustati selle ruumi määratleda aitavad puud. Kuna Palace’i vastas ei moodusta paar kidurat pärna selget haljasseina, valgub väljakuruum laiali. Estonia puiestee meenutab hambutu eidekese suud, eriti veel sellise korrektsust eeldava asutuse nagu Eesti Pank ees. Kentmanni tänaval istutati Eesti Panga eestiaegsete pärnade vastu hoopis teises rütmis haavad, nagu polekski tegu ühe puiesteega. Sealt edasi, uue maja ees kasvab aga juba kolmas puuliik, teistsugune on puude kaugus majast ja rütm, justnagu Ameerika saatkonna kõrvalt alanud puude rida enam ei piiritlekski seda tänavakülge. Puupeanduse triumf on aga Rävala puiestee otsas, kus jõukurite maja kuldtrepikoja ees jäeti kasvama kunagi aia serva alt ise kasvama hakanud kõverad vahtrad, nagu oleks tegu väärtuslike linnapuudega. Sellist linnahaljastuslikku pornograafiat võib näha Tallinna kõige soliidsema maastikuarhitektuuriga ruumilõigu, Rävala puiestee vastas. Selle kavandas üks esimesi eesti maastikuarhitekte, enne sõda Inglismaal Readingi ülikooli lõpetanud Aleksander Niine. Ta oskas kahe sõidusuuna vahel jätta kasvama vanadest aedadest sõja üle elanud põlispuid ja liita nendega oma uue sümmeetrilise lahenduse. Rävalaga ristuvate Lembitu ja Lauteri äärde lasi ta istutada linnhaljastuses ebatavalised kased. Kaseallee jätkamine välisministeeriumi kõrval kümme aastat tagasi on üks väheseid positiivseid samme uuemast ajast. Kahjuks on Rävala igas otsas lastud püramiidjalakaid välja minna. Eriti inetult on kaks jalakat ära koristatud tee sujuvama kulgemise pärast endise projekteerijate maja eest. Niimoodi «ratsionaliseeritud» haljastuse vahele poleks enam sobinud panna vana Estonia seltsi monumenti või pidanuks siis monumendi kõrval taastama sümmeetrilise lahenduse, et see saaks meid mõjuvalt kõnetada.

Narva maantee Tallinna Ülikooli ja kesklinna vahel oli kuni olümpiani täiesti kena puiestee. Siis aga raiuti liiklusradade pärast järjest puud maha ja nüüd on muidu tubli ülikooli ühendus kesklinnaga nii kole, et hakka või jalutamise asemel ühistransporti kasutama. Pärnu maantee Tõnismäelt Hendriksoni küüruni on ehitamisest 1960ndatel suuresti haljastamata kõle disproportsionaalselt lai tänavakoridor. Ka Gonsiori tänava suurejooneline algus kuni pritsimajani on keskelt kujundamata juba 1950ndatest. Seal kasvavad ainult mõned kunsttööstuskooli aiast jäänud tammed. Kui Tartu maantee mõned aastad tagasi rekonstrueeriti, siis ei kasutatud puid kuigi teadlikult linnaruumi visuaalse ühtsuse loojatena, vaid juhuridadena liiklusest ülejäänud maal.

Linnahaljastuse halb kord on nõukogude aja pärand. Selle juured on sõjajärgse modernsuse tehnokraatlikus mõtlemises, mis linnamajanduses seadis esikohale maa-alused võrgud ja autoliikluse ning tõi ohvriks puud jm haljastuse. Selleks et puu-pealinna tiitlit välja teenida, oleks linn võinud natukenegi pingutada.

Ürituse taga tundub olevat Eesti Arboristide Ühing, kes on väga toreda Orissaare staadioni tamme Euroopa aasta puuks viimisega tuule tiibadesse saanud. Kui aga nüüd haip tühjale kohale tekitatakse, siis lendub arboristide maine ja puud ei pruugigi korda saada.